Kvaliteetse rohusööda tootmise aluseks on hästi rajatud ja hooldatud rohumaa. Tootliku rohukamara kujunemine sõltub sobivast kasvukohast, õigesti valitud heintaimedest, mulla omadustest ning rohumaa kasutusviisist.
Majanduslikult tasuva rohumaaviljeluse eelduseks on kohalikele tingimustele sobivate, produktiivsete ja vastupidavate heintaimede kasvatamine ning nende kasvunõuetega arvestamine.
Rohumaade kasutusviisid
Rohumaa on mitmeaastaste heintaimedega kaetud ala, mida kasutatakse loomadele sööda tootmiseks kas värske rohuna, silona või heinana.
Kasutusviisi järgi jagunevad rohumaad
Niidud
Niidud on rohumaad, mida kasutatakse peamiselt niitmise teel sööda tootmiseks. Niitelistelt rohumaadelt saadakse silo ja heina valmistamiseks vajalik rohusaak.
Karjamaa
Karjamaad on rohumaad, mille taimik koosneb karjatamist taluvatest heintaimedest ning mille saak kasutatakse loomade karjatamise teel.
Vahelduva kasutusega rohumaa
Vahelduva kasutuse korral kasutatakse sama rohumaad nii niitmiseks kui ka karjatamiseks.
Rohumaade tüübid
Kultuurrohumaad
Kultuurrohumaad on rajatud või parandatud rohumaad, mille eesmärk on kvaliteetse ja suure saagikusega loomasööda tootmine.
Kultuurrohumaadele külvatakse sobivaid heintaimeliike ja segusid, mis vastavad kasutuseesmärgile ning kasvutingimustele.
Tootlikkuse säilitamiseks vajavad kultuurrohumaad regulaarset hooldust ja tasakaalustatud väetamist.
Poollooduslikud rohumaad
Poollooduslikud rohumaad on alad, mida kasutatakse ekstensiivsemalt ning mille liigiline koosseis sõltub pikaajalisest niitmisest või karjatamisest.
Regulaarne kasutamine aitab säilitada taimiku tasakaalu ning takistada võsastumist ja kõrgekasvuliste rohundite levikut.
Looduslikud rohumaad
Looduslikud rohumaad on kujunenud looduslike tingimuste mõjul ning nende taimkate areneb ilma külvamise ja intensiivse majandamiseta.
Rohumaa rajamise planeerimine
Rohumaa rajamisel tuleb esmalt määrata selle kasutuseesmärk. Selleks võib olla:
- silo tootmine
- heina tootmine
- karjatamine
- kombineeritud kasutamine
Kasutuseesmärgist sõltuvad:
- sobivad heintaimeliigid
- seemnesegu valik
- hooldusvõtted
- väetamine
- kasutamise intensiivsus
Kasvukoha ja mulla hindamine
Rohumaa rajamise aluseks on mullaomaduste tundmine.
Oluline on hinnata:
- maapinna reljeefi
- mullaliiki
- mulla happesust – pHKCl
- veerežiimi
- toitainetesisaldust (eelkõige mulla fosfori, kaaliumi, kaltsiumi, orgaanilise aine sisaldust)
- eelnevalt rakendatud külvikorda
Selleks, et saada tõest ülevaadet mulla toitainete sisaldusest, tuleb meil võtta 20 cm mullakihist proovid keemilisteks analüüsideks.
Kuna kultuurrohumaade rajamine on suhteliselt suur investeering, siis oleks väär arvata, et rohumaade tarvis võib jätta väheviljakad, muude kultuuride kasvatamiseks mittesobivad maad. Kultuurkarjamaa rajamiseks sobivad tasased või ühtlase kallakuga maamassiivid, kuhu ulatuslikult ei kogune varakevadine lume sulamisvesi, muld peab olema toitaineterikas ja vajadusel kuivendatud.
Rajamine
Kultuurrohumaana võib rajada karjamaid, mille pind on küll viimastel aastatel seoses lüpsilehmade laudas pidamisega vähenenud. Karjamaad on põllumajanduslikud alad, kus mitmeaastaste, karjatamist taluvate heintaimede kasvuks on loodud väetamise ja veeolude reguleerimisega võimalikult soodsad tingimused ning mille saak kasutatakse karjatamise teel.
Kultuurkarjamaade rajamise eelduseks on sobiliku maa olemasolu farmi ümbruses. Karjamaade kasutamise efektiivsus sõltub oluliselt karjamaamassiivide pindalast ja paiknevusest karjafarmi(de) suhtes. Mida suuremad on karjamaamassiivid ja mida lähemal nad paiknevad farmile, seda lihtsam on korraldada karjatamist ja väiksemaks kujunevad kulud karjateede, tarade, joogikohtade jms ehitamisel.
Oluline on arvestada, et karjamaa kaugem osa ei jääks farmist enam kui 2 km kaugusele. Liiga pikk tee laudast karjamaale ja tagasi põhjustab piimatoodangu languse. Lisaks energiakulule pika tee läbimisest on loomad häiritud, selle aja jooksul nad ei söö ega saa mäletseda, samas on pika karjatee läbimisel oht saadaudara või jalavigastusi.
Kultuurrohumaana võib rajada ka niite, mida rajatakse eelkõige talvise sööda aga tänapäeval üha enam aastaringse sööda – silo varumiseks.
Niiteliste rohumaade planeerimisel on vaja arvestada karja (talvise) söödavajadust ja sööda kvaliteeti:
- planeerida kvaliteetset silo 12…15 tonni lehma kohta
- juhul kui lüpsikarja söötmine baseerub aastaringsele siloratsioonile, tuleb vajaminevat sööta suurendada 15 tonnini lehma kohta
- lisaks tuleb arvestada ka noorkarja söödavajadus
Selleks, et oleks lihtsam planeerida vajaminevaid rohumaade pindalasid, toome järgmises tabelis ära peamiste kultuurniitude keskmised saagid.
| Silokultuur | Orienteeruv KA-saak t/ha |
1000 t närbsilo valmistamiseks vajalik kultuurrohumaa pind ha |
| Põldhein (punane ristik+timut jt kõrrelised) | 5…7 | 50 |
| Lutsern | 6…7 | 45 |
| Itaalia raihein | 6…8 | 40 |
| Üheaastane raihein | 7…8 | 40 |
Rohumaa hooldamine
Rohumaa pikaajaline tootlikkus sõltub järjepidevast hooldusest.
Olulisemad hooldusvõtted on:
- taimiku seisundi jälgimine
- väetamine vastavalt vajadusele
- umbrohtude kontroll
- sobiva niitmis- või karjatamiskoormuse hoidmine
- vajadusel rohumaa uuendamine
Rohumaa uuendamine
Rohumaa uuendamist tuleks kaaluda juhul, kui:
- väärtuslike heintaimede osakaal väheneb
- umbrohtude levik suureneb
- rohukamar hõreneb
- saagikus ja sööda kvaliteet langevad
Rohumaa seisundi regulaarne hindamine aitab otsustada, kas piisab hooldusvõtetest või on vajalik rohumaa uuesti rajamine.
Autor: Are Selge, september 2014, uuendatud märts 2022