Raps ja rüps kuuluvad ristõieliste õlikultuuride hulka ning seetõttu ohustavad neid mitmed ristõielistele taimedele iseloomulikud haigused ja kahjurid. Kahjustajate levikut mõjutavad kasvutingimused, ilmastik, külvikord ning kasvatamisel kasutatavad agrotehnilised võtted.

Haiguste ja kahjurite õigeaegne märkamine ning ennetavad tegevused aitavad vähendada saagikadu ja säilitada saagi kvaliteeti. Olulisel kohal on sobiv külvikord, haiguskindlamate sortide valik, põllu regulaarne seire ning vajadusel taimekaitsevahendite kasutamine.

Ristõieliste haigused

Nuuter (Plasmodiorphora brassicae)

Kapsanuutrit esineb nii ristõieliste kultuurtaimedel kui ka looduslikel liikidel. Haigust esineb eelkõige piirkondades, kus pikka aega on kasvatatud ristõielisi ja eriti just rapsi. Rapsikasvatuspiirkondades on kapsanuutrit järjest enam esinenud ning võib olulist kahju  tekitada. Saagikadu sõltub nakatunud taimede osakaalust põllul.

Rapsikasvatuse laiendamisel peab arvestama nuutri ohuga, kuna soodsad ilmastikuolud haiguse levikuks korduvad meie  tingimustes kolmenelja aasta järel. Haigustekitajal esineb palju füsioloogilisi rasse, näiteks erineva virulentsuse ja erinevate peremeestaimedega prototüüpe. Suvi- ja talirapsi sortidel on erinev vastuvõtlikkus kapsanuutri suhtes.

Haigustunnused

Tekitaja kuulub protistide rühma juurjalgsete alamgruppi. Nuutrisse nakatunud taimed jäävad kasvus kängu. Juurtel on mitmesuguse suurusega komud, juurestik ei saa normaalselt toimida. Varajases faasis, tugeval nakatumisel tõenäoliselt taimed hukkuvad, hilisemal nakatumisel taimedel tekib hädaküpsus visuaalselt erisutuvad põllul kollakate laikudena, kõtru moodustub vähe ning taimed on kiduramad. Tavaliselt on esmanakkus niiskematel, raskemate mineraalmuldadega kohtades lokaalselt põllul, sageli sissesõidu kohtades, kus tallamine suurem. Saagikadu sõltub nakatunud taimede osakaalust põllul.

Rapsikasvatuse laiendamisel peab arvestama nuutri ohuga, kuna soodsad ilmastikuolud haiguse levikuks korduvad meie tingimustes 3–4 aasta järel.

Haiguse levik

Juurtel moodustunud paksendid takistavad taimedel toitainete omastamist ja vee transporti. Haigus kulmineerub taimede hukuga ning mulla nakatumisega patogeeni puhkeeostega. Puhkeeosed säilivad mullas või taimejäänustel elujõulisena väga pikka aega. Soojad ja niisked sügisilmad soodustavad patogeeni levikut, seetõttu nakkuse tugevus varieerub erinevatel aastatel ja on otseses sõltuvuses ilmastikust. Sobiva peremeestaime olemasolul idanevad mullas puhkeeosed, mis vabastavad esmaseid taime juurtesse tungivaid zoospoore ehk rändeoseid. Seejärel moodustuvad juurekarvas plasmoodiumid ehk hulktuumsed rakukehad, mis omakorda moodustavad rändeoslaid, millest vabanevad sekundaarsed zoospoorid. Need omakorda tungivad peremeestaime juurtesse ning tekitavad paksendeid. Juure kõdunemisel satuvad miljonid puhkeeosed taas mulda.

Haigus kandub haigelt alalt tervele mullavee liikumisel, vihmausside ja putukatega, põllutööriistade kui ka jalanõude külge jäävate mullaosakestega samuti sõnnikuga. Enam aga mulla liigutamisega, seega põllutöömasinatel olevate mullaosakestega – oluline on masinad puhastada. Keskmine kultivaator võib kanda kaasas  kuni 35 kg, traktor kuni 100 kg mulda. Vajalik on tugev harjamine, masinate survepesu – puhvertsoonis. Nuuter võib levida ka taimejäänuste abil ning jõuda loomade seedekulglat läbinuna lõpuks sõnnikuga uutele põldudele, seega on soovitatav koristusjäägid pinnasesse künda.

Vältimine ja tõrje

Haigust soodustavad happeline mullareaktsioon (pH alla 6,0), taimedele omastatava väävli ning mikroelementide (boor, tsink, jood jt.) vähesus mullas. Kuna ristõieliste nuutri vastu Eestis pole registreeritud ühtegi preparaati on parim tõrje muldade lupjamine. Kõrgem kaltsium vähendab juurekarvade infektsiooni ja plasmoodiumide küpsusastet. Ent boori madala sisalduse korral mullas ei suuda kaltsiumioonid nakatumist kontrollida. Samuti võib lämmastiku kõrgem sisaldus mullas pärssida haigustekitaja levikut.  Lisaks nuutri leviku tõkestamisele soodustab lupjamine mullast toitainete kättesaadavust, parandab väetiste kasutusefektiivsust, soodustab mikroorganismide tegevust ning ühtlasi tõstab saagikust. Muldade nakatatust saab määrata biotestiga.

Väga oluline, et nuutri avastamine ja kindlakstegemine nakatumise varajases kasvufaasis, sel juhul saab mõningate võtetega haiguse survet vähendada.

• Väetamisel lämmastikuga, mitte vähenda planeeritud norme. Väiksema kahjustusega taimed suudavad heas kasvujõus produtseerida lisajuuri ning vähendada nuutri survet. Kui juured on juba muutunud komudeks ehk pahkadeks, pole kahjuks lämmastiku andmine nendele taimedele abiks, kuna enamus juuri on juba hävinud ja taim mädanema läinud.
• Anda piisavalt väävlit, samas jälgda, et lämmastiku ja väävli suhe oleks tasakaalus. Optimaalne N ja S suhe on 1: 4-5 st 100 kg lämmastiku kohta 20-25 kg väävlit.
• Peale poolmakroelementide (Mg, S), ei tohi ära unustada mikroelemente (Mn, Zn, B, Mo).
• Vajadusel tõrju ristõielisi umbrohtusid.

Kõige tähtsam happeliste muldade lupjamine, korralik viljavaheldus ning põllutööriistade puhtana hoidmine. Väävliga väetamine, samuti mikroelementidega. Ristõieliste nuuter on limaseen, kes elab spooridena mullas. Seene ellujäämiseks on oluline peremeestaime olemasolu. Mullavees idanenud rändeosed tungivad juurtesse ning põhjustavad taimedel eelpool mainitud kahjustusi. Ristõielised kultuurid ei tohiks korduda külvikorras enne 5…8 aastat. Eoste ehk spooride poolestusaeg on 4 aastat st peremeestaime mitte leidmisel surevad pooled eosed, seega vähemalt 5 aastat mitte kasvatada sellel põllul ristõielisi kultuure. Üks võimalus on kasvatada nuutrikindlaid sorte (SY Alister, Mendel, Cracker jt.). Kuid need sordid on resistentsed vaid teatud patogeenitüvede suhtes.

Kuivlaiksus (Alternaria brassicae)

Haigus on majandusliku tähtsusega ainult tootmisseemnepõldudel, kui kõdrad on nakatunud, saagikadu võib olla kuni 80%.

Haigustunnused

On seenhaigus, mis võib põhjustada suuri kahjusid. Esimesed haigustäpid tekivad idulehtedele, paljuneb soodsates tingimustes väga kiiresti (soe, niiske õhk õitsemise ja valmimise ajal), kolme päeva jooksul toimub massiline levik. Roos-, pea- ja lillkapsa lehtedele tekivad väiksed kollased laigud, mis suurenevad, kutsudes esile leheosade suremise. Rapsi ja rüpsi lehtedel ja kõtradel hele- ja tumepruunide kontsentriliste laikudega ringid, millel moodustub eoskirme, taime vartel piklikud, violetja-halli tooniga kuni 5 mm pikkused laigud – intensiivsem tiheda taimiku korral. Nakatunud kõtradel tumeda äärisega 0,5-3 mm diameetriga laigud. Kõrge õhuniiskuse korral võivad nakatunud taimeosad olla kaetud tumeda, sametise seenemütseeliga.

Haiguse levik

Haigus saab alguse taimejäänustel mullas arenenud püsieostest ja levib ka nakatunud seemnematerjaliga. Haigustekitaja arenguks on soodus on kõrge õhutemperatuur 17°C-25°C ning niiske ilm õitsemise ja val-  mimise perioodil. Optimaalseim on 22°C-25 °C ja püsiv veepiiskade olemasolu taimel, mil 4–6 tunni jooksul peale eoste laskumist taimele toimub nakatumine. Eoseid kantakse edasi kas vihmapiiskade abil või tuulega. Kahjustus vähendab assimileerivat pinda, seeme jääb peeneks, osaliselt varisevad seoses kõdraotste avanemisega. Eriti suur saagikadu on kõtrade moodustumise perioodil, kui temperatuur ja õhuniiskus on kõrged, ning eelnev periood on olnud kuiv ja soe.

Vältimine ja tõrje

Viljavaheldus, vältida tali- ja suvirapsi kasvatamist lähi- piirkonnas, eriti ebasoovitav on külvata taliraps suvi- rapsi kõrvale. Sügisel koristatud rapsipõllu kohene õhukeselt koorimine ja korralik sügav künd pärast varisenud seemnete idanemist. Seemnete puhtimine ning fungitsiidide kasutamine kasvuajal. Pritsimise orienteeruv aeg: esimeste haigustäppide esinemine kõtradel

Valgemädanik (Sclerotinia sclerotiorum)

Haigustekitaja areneb ka väga paljudel taimeliikidel: ristõielistel, kaunviljadel, maavitsalistel ja teistel. Lai peremeestaimede ring näitab, et patogeen pole spetsialiseerunud. Valgemädanikku leidub kõikides rapsikasvatuspiirkondades. Suuremaid kahjustusi esineb tuulevarjulistel rõsketel aladel. Olenevalt ilmastikutingimustest varieerub kahju ulatus aastati ja põlluti. Nakatuda võivad üle 50% taimedest, saagikadu võib olla kuni tonn/ha.

Haigustunnused

Seenhaigus, võib mullas püsida eluvõimelisena aastaid. Haiguse tunnused ilmnevad talirapsil Eesti tingimustes, sõltuvalt aasta ilmastikutingimustest, juuni II või III dekaadil. Suvirapsil juuli III, augusti I dekaadist alates.

Nakkus toimub õitsemise ajal, juba koos edasiarenevate eostega õielehed jäävad langemisel varre hargnemiskohale pidama – soodustades taime nakatumist. Esmased tunnused on nähtavad peale õitsemist – taimed muutuvad üksikult või koldeliselt õlgjaks, helepruuniks. Haigus levib kahjustuskohast üles ja allapoole mööda taimevart.

Kahjustatud varreosa kattub tiheda, jämedatest seeneniitidest koosneva kirmega, mis on algul valge, hiljem muutub tumedaks. 3-15 mm pikkused sklerootsiumid moodustuvad varre sees, mis koristamisel satuvad mulda. Osa sklerootsiume jäävad seemne hulka, ning satuvad järgmise aasta külvil taas mulda.

Haiguse levik

Sklerootsiumid püsivad eluvõimelistena 7-10 aastat ja idanevad, kui nad küntakse taas ülemistesse (4-5 cm) mullakihtidesse. Idanedes mulla pinnal arenevad seenekehal eosed, mis levivad õhu kaudu taimele. Eoste idanemiseks ja kasvuks vajalik toitepinnas on rapsi varisenud õielehed neil paikneva õietolmu ja muu ainete seguga. Õielehtedel on eosed eluvõimelised kuni 21 päeva. Vihmad ja tugevad udud, mis hoiavad lehed ja varred märjana 2-3 päeva, soodustavad nakatumist. Teine nakatumismeetod on juurestiku ja alumise varreosa otsenakkus mullast. Haiguse arengut soodustab vihmane kevad ja suve algus ning suurest tihedusest tingitud suur niiskus taimikus (üle 90 %), lopsakas kasv (rohke lämmastikväetis) ning tempera-tuur üle 15°C. Nakatunud taimeosad ei tooda eoseid, seega ainus nakatumise viis on otsene kontakt taimede vahel, mis tekitabki haiguse levikut põllul kolletena.

Vältimine ja tõrje

Viljavaheldus, vahe samal põllul kasvatamisel vähemalt 5-7 aastat. Vajalik on ka ruumiline isolatsioon, mille puhul välditakse külvi eelmise aasta rapsipõllu kõrvale. Seemne külvieelne puhtimine. Taimiku kasvuaegne fungitsiididega pritsimine, kui nakkustase on juba 16– 25% (prognoosida enne haiguse lööbimist). Pritsimise orienteeruv aeg: esimeste õielehtede langemisest rapsi peaharul kuni täisõitsemiseni.

Mustmädanik ehk fomoos (Leptosphaeria maculans, Phoma lingam)

Tekitab rapsil juurekaela- ja varremädanikku. Ristõieliste mustmädanik esineb kogu vegetatsiooniperioodi vältel. Kuulub nii tali- kui ka suvirapsil tugevasti kahju tekitavate haiguste hulka. Kahju suurus varieerub sorditi olenevalt viljelusviisist ja aastast. Üksikutel aastatel võib põhjustada kuni 60% saagikadu, mis on arvestatud vähenenud tuhande tera massi, lamandumise ja hädaküpsuse tagajärjel.

Haiguse levik ja haigustunnused

Esmase nakkuse peamine allikas on õhu kaudu levivad eosed, mis vabanevad eelmisel aastal kasvanud rapsi nakatunud vartelt sooja ja niiske ilmaga. Taimede nakatumine toimub õhulõhede ja vigastuste kaudu. Tuulega levides nakatavad sügisel külvatud vastuvõtlike sortide noori arenevaid rapsi lehti ja mõnikord ka juurekaela, kus tekivad kahjustused. Varased epideemiad on seotud augustis ja septembris üle keskmise sademete hulgaga. Idulehtede nakatumisel võivad taimed sügisel hukkuda. Haigustekitaja säilib taimejäänustel (mitte mullas) 3–4 aastat, kuid seemnetel (pinnal või sees) mitte üle aasta.

Lehelt kasvab seen piki leherootsu rapsi varreni, kuid silmaga nähtavaid haigustunnuseid veel ei teki. Rapsi varde tunginud seen hävitab taimerakkude koe tekitades kuivanud ’fomoosivarred’. Haigus vähendab saagikust, piirates vee ja toitainete liikumist varre kaudu ja põhjustab enneaegset vananemist. Tugeval nakatumisel võib rapsi vars ka lõheneda ja taim selle tõttu hukkuda. Varajane nakatumine on saagile kõige kahjulikum, soodsal sügisel kiirelt leviv haigus vähendab saaki. Kevadist nakatumist soodustavad vigastused, mis tekivad temperatuurikõikumisest või varre kahjurite tegevusest eelkõige on vastuvõtlikumad väikesed taimed.

Lehtede nakatumine

Lehtede kahjustusi põhjustab Leptosphaeria maculans. Esialgsed haigustunnused on valged kuni mustad ümmargused laigud, millele ilmuvad väikeste mustade täppidena seene viljakehad. Üksikutel juhtudel võivad juba enne talve lehed osaliselt hukkuda, kuid tavaliselt mõjuvatavad rapsi kasvu kuni kevadeni vähe.

Varre nakatumine

Leptosphaeria biglobosa levib rapsi varrel tekitades väiksemaid tumedaid laike üksikute viljakehadega. L. biglobosa levib varrel, kuid mõjutab saagikust vähem võrreldes L. maculans’ga. Lehe laigult levib seen leherootsude kaudu varrele, leviku kiirus sõltub temperatuurist: 5 mm päevas 20°C juures kuni 1 mm päevas 5°C juures. Suvel põhjustavad nakatunud varred lamandumist või kõtrade enneaegset valmimist.

Juurekaela nakatumine

Umbes kuus kuud pärast esmast nakatumist ilmnevad juurekaelal pruunid sissevajunud laigud, suurenevad järk-järgult põhjustades varajast valmimist, lamandumist ja taime hukkumist. Haigus võib levida ka kõtradesse tekitades musta varjundiga pruune laike, toimub enneaegne küpsemine ja seemne nakatumine, mis võib olla järgmise külvi nakkusallikaks.

Riskitegurid

• Ilm – fomoosi patogeenid arenevad kõige kiiremini soojades ja märgades tingimustes. Väiksemgi vihmasadu niisutab rapsijäänuseid ja soodustab patogeeni arengut. Kuigi seene arengut madalad temperatuurid ei piira, aeglustub see talveperioodil.
• Taimede kasvufaas – patogeen kasvab kiiresti noorte taimede lehtedelt taime vartele. Tugev, varakult elujõulise taime kasv aitab haigust eemal hoida.
• Sordid – vastuvõtlikel sortidel on kahjustused suuremad.

Vältimine ja tõrje

Sordid on erineva haiguskindlusega, kuid ainult sellest ei piisa. Jätkusuutlik on haiguskindluse kombineerimine keemilise tõrjega. Haiguse kontrolli all hoidmiseks on oluline fungitsiidi õige ajastus. Efektiivne on fungitsiidi kasutamine sügisel. Lisaks sordivalikule aitab oluliselt haiguse mõju vähendada vahetus läheduses eelmiste rapsipõldude taimejäänuste hävitamine põhjaliku harimisega. Eelistada varasemaid külvi, sest suurte lehtedega arenenud taime juurekaelale jõuab seen aeglasemalt. Samuti vähendab puhtimine vähendab seemnega levivat nakkust ja varajast infektsiooni lehtedel.

Kui on fomoosi oht, pritsida vastuvõtlikumad sordid juba sügisel. Mustmädanikku tekitaval patogeenil esineb rapsi kasvuhooajal ainult üks haigustsükkel. See tähendab, et haigus ühelt taimelt teisele ei kandu vaid kogu arengutsükkel läbitakse ühe taime piires. Efektiivne on fungitsiidi kasutamine eelkõige sügisel ja vajadusel kevadel.

Tõrjekriteeriumiks loetakse, kui 10% taimede lehtedel on haigustunnused. Haiguse levikut taimejäänustelt noortele taimedele aitab prognoosida temperatuuri ja sademete seis juulist septembrini.

Tsülindrosporioos (Pyrenopeziza brassica, Cylindrosporium concentricum)

Lisaks rapsile nakatab haigustekitaja paljusid teisi ristõielisi, eelkõige kapsaid, aga ka naerist, sinepit, samuti ristõielisi umbrohtusid. Rapsisordid erinevad üksteisest resistentsuse poolest. Pehme talvega piirkondades on haigus muutunud järjest tähtsamaks. Eestis esines 2020. aasta kevadel piirkonniti.

Haigustunnused

Nakatumine võib toimuda varases kasvufaasis. Juba rosetistaadiumis on lehtedel (nii alumisel kui ülemisel küljel) algul 1mm suurused valged täpid, hiljem hallikaspruunid kontsentrilised laigud. Kui nakatunud lehed kuivavad, ei kuku need mulla pinnale, vaid jäävad ripnema taime külge. Kuivanud lehti kokku vajutades kahisevad need metalselt. Iseloomulik tsülindrosporioosile on nakatunud lehe hilisem sirbikujuline kaardumine. Võrsetel ja vartel võivad esineda helepruunid triibud (koore moondumine), võrse tipud surevad. Moondunud varre osa võib olla kuni 15 cm pikk. Laikudel võib esineda hõre eoskirme. Eoskirme esineb sagedamini kõtradel olevatel laikudel. Tugeva nakkuse korral kõdrad ei arene normaalselt, on deformeerunud ja moondunud.

Haiguse levik

Nakkus säilib seemnetel ja taimejäänustel 10 kuud. Levib eostega tuule ja vihma abil. Saagilangus tekib lehestiku hävimisest, kõtrade kahjustusest ja enneaegsest avanemisest. Haigus võib levida ka teiste ristõieliste (kõik kapsa liigid, valge sinep) ja peedi põldudelt. Haigust kannavad edasi ka ristõielised umbrohud.

Vältimine ja tõrje

Koristusjäänuste sissekünd. Seemned puhtida. Soovitatakse pritsida, kui 20% taimedest on nakatunud.

Ebajahukaste (Hyaloperonospora brassicae)

Ristõieliste ebajahukaste võib üksikutel aastatel põhjustada olulist majanduslikku kahju. Talirapsi kahjustab ta peamiselt sügisel idanemis- ja noortaime staadiumis. Siiski võib seen  tugevasti kahjustada ka kevadel või kuni täisõitsemiseni ja isegi kõtrade küpsemiseni. Tugeval nakkusel väheneb seemnesaak 10–15%, märgatavalt langeb seemnete idanevus.

Haigustunnused

Taliraps võib nakatuda juba pärast idanemist ja noorte taimede kasvu alguses. Raps võib nakatuda kuni täisõitsemiseni.

Idu- ja pärislehtedele tekivad ebaselge piirdega kollakad laigud, allküljel valkjas eoste ja eoskandjate kirme. Istikutel lehed laikude kohalt pruunistuvad, lehed langevad maha. Taimed jäävad kasvus kängu. Täiskasvanud taimedel esinevad kuivad kollakad laigud kapsapea välimistel lehtedel, harvem pea sisemuses nekroosid. Kapsapeas võib esineda rootsude ja juurika tumenemist ning mädanemist.

Seemet andvatel taimedel kahjustab ebajahukaste lehti, varsi, kõtru ja nakatab seemneid. Kahjustatud kõtradel jäävad seemned kõlujaks. Redise ja naeri juurviljadel tekitab haigus tumedaid laike, mille kohalt juurviljad lõhenevad.

Haiguse levik

Haigustekitaja talvitub taimejäänustel, seemnetel ja mitmeaastastel umbrohtudel, ka mullas eoste või seeneniidistikuna. Seemnetes püsib haigustekitaja eluvõime 2-6 aastat. Kasvuperioodil levib eostega ja veepiiskade abil. Haiguse arenguks optimaalne temperatuur on 10°C–15 °C, haigust soodustavad vähene päikesevalgus ja suur õhuniiskus (80-90%). Sageli esineb ristõieliste ebajahukaste koos teiste haigustega: hahkhallitus, tõusmepõletik ja fomoos ja ka ristõieliste kuivlaiksus.

Vältimine ja tõrje

Sügav sügiskünd, rakendada viljavaheldust. Vältimaks haiguse arengut seemnetel, koristada võimalikult õigeaegselt ja kuivatada seeme kohe 7–8% niiskuseni ning säilitada +2°C – +8°C juures kuivas kohas (õhuniiskus mitte üle 65%).

Vertitsilloos ehk närbumistõbi (Verticillium dahliae)

Vertitsilloos on mulla kaudu leviv haigus nn. tüüpiline viljavaheldushaigus. Esineb piirkondades, kus on rapsi kasvatatud intensiivselt pikka aega. Nakatumisel saagikaod haiguse tugeva lööbimise korral võivad ulatuda 25– 50%-ni. Haigusele väiksema vastuvõtlikkusega rapsisordid on küll olemas, kuid tundub, et nende tolerantsusest igatahes põllutingimustes ei piisa.

Haigustunnused

Esimesed haigustunnused võivad ilmneda juba õitsemise ajal. Lehe üks pool kolletub või muutub hallikaspruuniks, ka võib lehe pinnal olla klorootilisi laike ja kogu taim närtsida. Hilisema nakkuse korral tekivad taime pea- ja külgharudel algul kollakaspruunid triibud, hiljem tumenevad, nakatunud on osa juhtkimpudest. Taimel saabub hädaküpsus, mistõttu seemned jäävad peeneks ning seemnesaak väiksemaks. Enamik nakatunud taimede seemnete läbimõõt on väiksem kui 1,5 mm.

Iseloomulik on hõbehalli värvuse teke ja kahjustatud harude pehkimine. Nakatunud varred on kiprunud, aga mitte õõnsad nagu valgemädaniku puhul. Haiguse arenedes taim hävib. Koor on kergesti eemaldatav, kaetud mustade mikrosklerootsiumidega. Viimaste abil võib haigus mullas säilida aastaid.

Haiguse levik

Haigustekitaja võib levida ristiku, kartuli ja paljude umbrohtude abil. Haigus levib mulla kaudu, samuti põllutööriistade ja masinatega. Taimed võivad nakatuda juba pärast tärkamist, kuid haigus püsib taimes kaua aega varjatult. Üheks vertitsilloosi leviku põhjuseks peetakse ka liiga tihendatud mulda. Mulla väiksema kobestatuse juures rapsi juur ei saa areneda sügavamale ja pindmises kihis moodustub hulgaliselt lisajuuri ning nakatumise tõenäosus on suurem.

Vältimine ja tõrje

Taimejäänuste sissekünd mikrosklerootsiumide hävitamiseks. Viljavaheldusest või külvikorrast kinni pidamine. Rapsi kasvuks on sobiv pH ~6,5 ja sellest madalamal on vertitsilloosi nakatumise risk suurem. Nakatumise ulatust ja ohu tõsidust saab iga kasvataja ise hinnata rapsi põllul vahetult pärast koristamist: hallikad kuni valged varred on nakatumine valgemädanikku, rohelised varred on tervetel nakatumata taimedel ja pruunid varred on vertitsilloosi nakatunud taimedel.

Hahkhallitus (Botrytis cinerea)

Esineb kõikidel ristõielistel (kapsastel, naeril, kaallkal, redisel, rõikal ja rapsil). Levib vihmastel aastatel ja eriti tihedas taimikus. Kui varred ja kõdrad tugevalt nakatuvad tuleb arvestada teatava saagikaoga. Väga olulist majanduslikku tähtsust ei oma.

Haigustunnused

Haigus võib esineda nii lehtedel kui vartel. Kahjustatud kohtades on valkjashallikas eoskirme, mis võib hiljem muutuda pruunikaks. Lehtedel oleva nakkuse laienemisel võib kogu lehepind nakatuda, mille tulemusel lehed muutuvad algul kollakaks või kahvaturoheliseks ning hävivad. Ka võivad varred, pungad, õied ja kõdrad nakatuda. Varte nakatumisel esinevad varrel kuni mõne cm läbimõõduga laigud. Kahjustatud varred närbuvad ja murduvad, seemned jäävad kõlujaks. Kõtrade nakatumine saab enamasti alguse eelnevalt kahjustatud kohtadest, mehhaanilised vigastused, kahjurid, külmakahjustus jms. Kõtradele tekib iseloomulik hallikaspruun eoskandjate kirme.

Haiguse levik

Kasvuperioodil levib haigus haiguslaikudel tekkivate eostega tuule ja veepiiskade abil. Haigust soodustab niiske ja soe ilmastik.

Vältimine ja tõrje

Vältida liiga tihedat taimikut ja eelviljana kultuure (ristik, hernes, avamaa köögiviljad), mis on tabandunud hahkhallitusest. Kasvuaegselt pritsida fungitsiididega. Kahjustus on tugevam liiga tihedas taimikus. Nakatumispilt on sarnane valgemädanikule. Erinevus seisneb selles, et hahkhallituse puhul ei moodustu sklerootsiume varre sisse, vaid hiljem taimejäänustele (mikrosklerootsiumid). Seenemügarad on eluvõimelised 7–8 aastat.

Tõusmepõletik (tekitajad seened on Phoma lingam, Pythium spp, Rhizoctonia solani, Olpidium brassicae perekonnast)

Seent leidub praktiliselt kõikides põllumuldades. Rapsihaigusena suurt majanduslikku tähtsust seni ei oma ja olulisi kahjustusi on täheldatud harva.

Haigustunnused

Seenhaigus, kahjustab kõiki ristõielisse sugukonda kuuluvaid taimi. Haigus tabab taimi idanemisest kuni neljanda pärisleheni. Põhitunnuseks on juurekaela või varre alumise osa tumenemine ja nöördumine, mille tagajärjel tõusmed kolletuvad, lamanduvad, kuivavad. Haigele juurekaelale tekib valkjas seeneniidistiku kirme.

Haiguse levik

Haigustekitaja on mullas talvituv mullaseen, mis säilib ka taimejäänustel. Võib levida ka seemnetega. Haiguse esinemist soodustavad taimede tihe seis, puudulik valgustus, suur õhu- ja mullaniiskus ning mulla happeline reaktsioon.

Vältimine ja tõrje

Happeliste muldade lupjamine, vältida külmi muldi, mullakooriku tekkimisel põldu äestada ja külvise puhtimine

Kapsa-jahukaste (Erysiphe cruciferarum)

Peale rapsi kuuluvad peremeestaimede ringi mitmed kuultuur ja looduslikud ristõieliste liigid. Haigust esineb aeg-ajalt talirapsil sügisel, peamiselt esineb hiliskevadel suvirapsil ja söödakapsal. Majanduslikke kahju Eestis seni pole esinenud, kuid Euroopa rapsikasvatuspiirkondades loetakse teda tõsiseks saagikadude põhjustajaks.

Haigustunnused

Võivad esineda lehtedel, lehe vartel, pea- ja kõrvalharudel ning kõtradel. Lehtedel ja teistel nakatunud taimeosadel esineb kuni 1–2 cm suuruseid valgeid jahukastelaike, mis hiljem värvuvad beežikaks. Tugeva nakatumise korral võib kogu lehe pind olla kaetud üleni jahuja kirmega. Sellised lehed kuivavad ja hävivad.

Haiguse levik

Haigustekitaja talvitub kleistoteetsiumi ehk peiteoslatena taimekudedel või mullas. Soodsas keskkonnas väljuvad peiteoslatest kotteosed, mis on jahukaste sugulised eosed. Eosed levivad peamiselt tuule abil, aga ka vihmaga ja idanevad taimekoe pinnal, millel arenevad koniidikandjad koniididega. Haigustekitaja on parasiitseen. Sekundaarne infektsioon on põhjustatud koniidide (aseksuaalsete eoste) tootmisest ja levimisest. Suve lõpus arenevad peremeesorganismi vegetatiivsel pinnal uued peiteoslad. Haiguse arenguks on soodne 15–20 °C temperatuur ja kõrge õhuniiskus, seega nakatumine on ulatuslikum eelkõige sooja ja kuiva suve korral, kui on päeval madal ja öösel kõrge suhteline õhuniiskus. Haigus vähendab fotosünteesi ja mõjutab kasvatatava kultuuri saagikust.

Vältimine ja tõrje

Rakendada viljavaheldust, ristõieliste umbrohtude hävitamine, seemnete puhtimine.

Viirushaigused

Ristõieliste viirushaigused

Turnip yellows virus (TuYV), Cauliflower mosaic caulimovirus (CaMV), Turnip mosaic potyvirus (TuMV), Turnip yellow mosaic virus (TuYMV)

Majanduslik tähtsus ja levik

Viirushaigused kahjustavad nii kultuur-ristõielisi (erinevad kapsaliigid, raps, rüps, valge sinep), suhkrupeeti kui ka ristõielisi umbrohte. Saksamaal ja Inglismaal tekitab Beet western yellows luteovirus (BWYV) mõnedel aastatel kasvatajatele märgatavat majanduslikku kahju. Ilmselt on edaspidiselt ka meie rapsikasvatajatel vajadus selle haiguse levikut tõkestada, seni pole Eestis probleemiks olnud.

Viirushaigustesse diagnoosimist raskendab asjaolu, et sageli on viirusnakkused segunenud. Viiruste sarnaseid tunnuseid võivad põhjustada ka mitmed abiootilised tegurid, nagu toiteainetepuudus, liigvesi või mulla tihenemine.

Haigustunnused

Turnip yellows virusé tüüpiliseks tunnuseks on taime lehteäärte kui lehetippude silmatorkav punaseks muutumine. Talvel soojemate ilmadega laieneb värvimuutus suuremale osale lehepinnast. Sarnaseid tunnuseid põhjustavad abiootilised tegurid. Nakkuse selles staadiumis kasvupidurdust veel ei esine. Kevadel kasvuperioodi alguses varjavad värsked rohelised lehed värvimuutuse, kuid taim jääb võrreldes teistega arengust maha.

Cauliflower mosaic caulimovirus puhul noorte, hiljem ka vanemate lehtede leherootsud muutuvad lagul heledamaks ja siis kollakaks. Lehtedele ilmuvad kõigepealt klorootilised, hiljem nekrootilised laigud. Tugevalt nakatanud taimed jäävad kasvus kängu.

Turnip mosaic potyvirus´ga nakatunud taimedel on alguses näha ebakorrapäraseid laike-mosaiiksust. Haiguse arenedes moodustuvad klorootilised ja nekrootilised vahel ka kontsentrilised laigud ning taimede kasv jääb kängu.

Turnip yellow mosaic virus puhul ilmuvad lehtedele alguses säravkollased plekid, mis hiljem omavahel liituvad ja muutuvad konkreetsete piirjoontega kahvatuteks laikudeks. 

Haiguse levik

Viirushaigusi kannavad ühelt põllult teisele põhiliselt putuksiirutajad.

Vältimine ja tõrje

Putuksiirutajate pritsimine insektitsiididega.

Ristõieliste kahjurid

Limused

Talirapsil põhjustavad sügiseti nälkjad tõsiseid kahjustusi. Kahjustusi rapsil on soodustanud ka uute sortide kasutuselevõtt, mis aretuse tulemusena on järjest madalama glükosinolaatide sisaldusega ja seega atraktiivsemad limustele. Taliviljadele on kõige suuremaks ohuks, kui nälkjad kahjustavad idanema hakkavat, niiskusest paisunud seemet. Nad armastavad toituda seemne sisust, idust ja noortest arenevatest juurtest. Suuremad kahjustused tehaksegi enne tärkamist. Hilisemas faasis võivad nälkjad toituda taime lehtedest ning hävitada kasvukuhiku. Üldiselt on terve elujõuline taimik alates 2 lehe faasist tavaliselt nälkjate rünnakule vastupidavam. Kahjustuseperiood kestab praktiliselt kuni külmade tulekuni, temperatuuri langemisel 2˚C juurde, hakkavad limused end talvituma seadma.

Tunnused

Tigudel on seljapoolel asuv koda. Nälkjad on 30-60 mm pikkused hallid või mustjaspruunid kojata teod.  Keha on kaetud limaga. Munevad kivide alla, mullakamakate vahele või kohevasse mulda. Teod munevad aastas üle 100, nälkjad kuni 500 muna. Nälkjad talvituvad munajärgus, teod talvituvad ka maassekaevununa. Teod jõuavad suguküpseks 2 aastaga. Valdav osa limustest on hermafrodiidid. Nälkjad on suguküpsed 3-6 kuud pärast koorumist. Enamik väikesi maismaatigusid elavad 1–2 aastat, surres peatselt pärast munemist.

Eelkõige on limuseid rohkem nendel aladel, kus viljeletakse minimeeritud harimist ja kõrdekülvi, kuna pinnast liigutatakse vähem ning nälkjatel on paremad ellujäämisvõimalused. Soodsad varjevõimalused on eelkõige taimejäänuste all, kuna muld ei kuiva nii kiiresti ära, samuti ei hävitata nende mune mullatükikeste alt. Kõrge riskifaktoriga põllud on need, kus eelviljaks on olnud mitmeaastane taimik.

Teod ja nälkjad on eluviisilt üsna sarnased. Tigude ja nälkjate lemmikilmaks on tuulevaikne, sombune, niiske ja üsna soe (15-25ºC) ilm. Nad söövad taimelehtedesse piklikke auke. Kahjustuse tagajärjel jäävad lehtedest järele vaid räbaldunud ribad. Kahjustatud lehtedel on näha kuivanud lima. Kahjustus on suurem vihmastel aastatel. Kahjustavad peamiselt õhtul ja öösel, päeval varjuvad nälkjad taimejäänuste, kivide ja mullaosakeste alla. Kuiva eest poevad nad 10…25 cm sügavusele mulda otsides sügavamalt niiskust. Limused kahjustavad rapsi alates selle idanemisest kuni neljanda pärisleheni, hilisemas faasis pole kahjustused enam nii märkimisväärsed. Pole siiski võimatu, et suure arvukuse korral võidakse teha ka siis olulist kahju. Väga oluline on kaitsta taimi limuste eest, kui taimed on idanemas ja kohe pärast idanemist, sest siis on tehtud kahju suurim.

Vältimine ja tõrje

Tugev tallamine piirab nälkjate liikumist ning soodustab kiiret seemnete idanemist. Pinnas peaks olema mättavaba. Väga oluline on veerežiimi reguleerimine, umbrohtude hävitamine, kõrrekoorimine ja sügiskünd, et teha neile elutingimused võimalikult ebasoodsaks. Talvekülmad hävitavad tigusid ja nälkjaid arvukalt.  Hindamaks nälkjakahjustuste riski, vajadust ja aega molluskitsiid kasutamiseks, soovitatakse proovida peibutussöötmist, kui mullapind on niiske. Normaalseks töötlusmeetodiks on puistata molluskitsiide segatuna peibutuseks ning seda on kõige parem kasutada pärast külvipinna ettevalmistamist, kuid paar päeva enne külvi. Peibutussööta võib segada ka seemnetega. Kuna nälkjad asuvad tihti põlluservadel, on mõnikord võimalik kohttöötlus.

Kapsa-tuhktäi (Brevicoryne brassicae)

Kahjustab kõiki ristõielisi kultuure. Peale otsese kahju on kapsa-tuhktäi ka paljude viirushaiguste – sealhulgas lillkapsa-mosaiikviiruse ja kapsamustring-viiruse – siirutajaks. Kahjur levib eriti ulatuslikult kuumal ja kuival suvel. Eestis esineb kapsa-tuhktäid igal aastal, kuid massiliselt ilmuvad nad 5-6 aasta järel.

Tunnused

Valmikud on kollakasrohelised, umbes 2 mm pikkused tiibadega või tiivutud putukad, kaetud halli tuhkja kirmega Paljunevad nii suguta kui sugulisel teel. Suvel sigivad partenogeneetiliselt e. ilma viljastamata munarakust. Suve teisel poolel arenevad tiivulised emased. Sügisel arenevad vastsetest emased ja isased vormid, kes paarituvad, talvituma jäävad munad. Munad on 0,5 mm pikkused, ovaalsed, algul kreemikad, hiljem mustad. Kapsa-tuhktäi võib ristõieliste kasvuperioodil anda arvukalt uusi põlvkondi. Kapsa-tuhktäid talvituvad munadena umbrohtudel või taimejäänustel.

Taimi kahjustavad kõik liikuvad arengujärgud, kes imevad taimemahla. Selle tagajärjel kahjustuskoht muutub kollaseks ja kortsuliseks, lehed tõmbuvad keerdu, taim muutub sinakaks. Massilise kahjustuse korral taim kängub, kolletub ja võib isegi kuivada.

Kapsa-tuhktäi kolooniaid võib leida algul lehe alumiselt, kuid hiljem ka pealmiselt küljelt, sageli ka kapsa siselehtedelt. Lehtedel on mesinestet, millel areneb nõgiseen. Meelsamini eluneb tuulte eest varjatud kasvukohtades. Esimesed kolooniad ilmuvad ristõielistele kultuuridele põlluservadel.

Vältimine ja tõrje

Koristusjäätmete hävitamine ja ristõieliste umbrohtude tõrje põllul ja selle lähikonnas. Sügiskünd talvituvate munade hävitamiseks, kuna kahjur talvitub umbrohtudel või taimejäänustel. kapsataimede pidev jälgimine – eriti põlluservadel – esimeste tuhktäikolooniate õigeaegseks avastamiseks. Kasvuaegne keemiline tõrje.

Tõrjekriteerium, kui põllu äärel leitakse ühe ruutmeetri kohta kaks tuhktäi kolooniat ja 10% taimedest on asustatud üksikute kolooniatega.

Hiilamardikad (Brassicogethes spp.)

Hiilamardikad on väga olulised ristõieliste seemnekandjate kahjurid. Kahjuri rohkel kahjustusel, olenedes taime arengufaasist, võib seemnesaagist hävida 70…80 %. Levikut soodustab suvi- ja talirapsi kasvatamine lähikonnas.

Tunnused

Valmikud on rohekas- või sinakasmustad metalliläikega kuni 1,5-3 mm pikkused mardikad. Kõhupoolt on mardikas pronksjasmust. Vastsed on kollakashallid tumeda peaga, kolme paari rindmikujalgadega, kuni 4 mm pikkused tõugud. Muneb õiepunga. Viljakus kuni 50 muna. Talvituvad noormardikatena taimejäänuste all või mulla ülemises kihis. Üks põlvkond aastas.

Rapsi kahjustavad tugevasti naeri-hiilamardikas (Meligethes aeneus) ja sinepi-hiilamardikas (B. viridescens). Mardikad lendavad põllule juba ristõieliste kultuuride (raps) õitsemiseelselt. 15 °C temperatuuril võivad mardikad lennata 10–15 km kaugusele. Mardikate suguküpseks saamiseks on vajalik toitumisperiood, see kestab kuni kolm nädalat. Munemiseks on vajalikud vaid ristõielised peremeestaimed. Viimastel aastatel on putukas levinud massiliselt ka talirapsil, kuna suvirapsi kasvatatakse vähem. Kuigi munemiseks sobivaid õiepungi on suvirüpsil ja -rapsil toitumisperioodi lõpetanud mardikate jaoks rohkem.

Mardikad toituvad õitsevate taimede õietolmust kui ka muudest õieosadest.  Algul tegutsevad põllu äärtel, päikeselistel päevadel levivad kiiresti üle kogu põllu. Mardikad söövad õielehti ja augustavad kinniseid õiepungi, kahjustades sigimikku, tolmukaid, õiepõhja. Kahjustatud õied närbuvad ja kuivavad. Emased munevad augustatud suurematesse pungadesse, igasse 1…8 muna, paigutades need tolmukottide lähedale. Arenenud tõugud toituvad sigimikust ja õietolmust ning 3…4 nädala pärast laskuvad mulda nukkuma (umbes juuli II poolel).

Avanenud õitega taimedel söövad hiilamardikad peamiselt õietolmu ja tolmukaid ega tekita enam nii suurt kahju kui pungade faasis. Nukust väljunud uue põlvkonna paljutoiduline noormardikas toitub enne talvitumiskohale siirdumist erinevatest suvel õitsevate taimeliikide õietolmust.

Vältimine ja tõrje

Koristusjäätmete hävitamine ja korralik maaharimine hävitab mullas olevaid putukate arengujärke. Ristõieliste umbrohtude hävitamine põldudelt ja seemnekandjate põllu ümbrusest vähendab nende toidubaasi. Viljavaheldus – mitte kasvatada lähestikku suvi- ja talirapsi. Mardikate resistentsuse süvenemise vältimiseks mitte kasvatada ristõielisi kultuure tihemini kui 5-6 aasta järel, et hoida kahjurite liigset koloniseerimist.

Tõrjekriteerium: Õiepungade algfaasis alustada tõrjega kohe, kui ühe taime kohta on 1…2 mardikat või vahetult õitsemise eel 2…4 mardikat.

Maakirbud (Phyllotreta spp)

Maakirbud on väga olulised ristõieliste kultuuride kahjurid, kes võivad tõusmed hävitada 100% ulatuses. Rohkesti ilmub maakirpe neil aastail, kui kevadel pikemale jahedale perioodile järgnevad soojad ja kuivad ilmad. Juurtel toituvate vastsete kahjustust ei peeta majanduslikult oluliseks ja kuigi juurtel võib leida kahjustuse jälgi, arvatakse et saagilangus jääb alla 5%.

Tunnused

Mustad või kollakate triipudega kuni 3,5 mm pikkused hüppavad mardikad. Enamus liike munevad munad taime lähedusse mulda. Suur- ja mädarõika maakirp munevad lehtedele. Viljakus kuni 25 muna. Vastne on kuni 6 mm pikkune tõuk. Nukkuvad mullas. Talvituvad noormardikana põllupeenardel, kraavikallastel, hekkide ja põõsaste all kõdus. Üks põlvkond aastas.

Eestis on levinumad liigid harilik maakirp, kurmtriibuline maakirp (Ph. vittata) suur maakirp (Ph. nemorum) mädarõika maakirp (Ph. armoraciae), must maakirp (Ph. atra) ning sinihelk maakirp (Ph. nigripes). Enamik neist liikidest toituvad rohkem kui ühe perekonna taimedel.

Maakirbud on ohtlikud rapsi tärkamise ajal, kahju tekitatakse idulehtede faasis ja noortele istikutele. Maakirpude ründel on tärganud rapsi taimedele kriitilised esimesed kaks nädalat. Maakirpude elutegevus algab kevadel kui temperatuur on tõusnud vähemalt +8 °C. Mardikad võivad kuiva sooja ilmaga 1-2 päeva jooksul tõusmed hävitada – puhitud seemne korral on oht väiksem, kui puhis sisaldab ka insektitsiide. Võivad hävitada ka taimedel kasvupungad.

Ohtlik on mardikate kahjustus, kes närivad idulehtedesse lohukesi ja mulke, kuni idulehed ja kogu taim hävib. Tagajärg – külvide hõrenemine. Halvemini elavad maakirpude  rünnaku üle nooremad, kuid ka viletsamad ja stressis taimed. Kahjustuse intensiivsus sõltub oluliselt ilmastikutingimustest. Soojad ja päikesepaistelised ilmad suurendavad maakirpude toitumisaktiivsust ning soodustavad ka nende kiiret levimist talvitumiskohtadest üle terve põllu.

Vältimine ja tõrje

Oluline on sügiskünd talvituvate noormardikate hävitamiseks, millega viiakse põllule jäänud mardikad sügavale mulda, kust nad kevadel välja ei pääse. Suurem osa noormardikaid talvitub samal põllul, mardikate liikumisraadius on vaid mõnisada meetrit. Ristõieliste umbrohtude kui maakirpude toidutaimede hävitamine. Mitte külvata rapsi eelmisel aastal maakirpudest kahjustatud põllu ligidusse.

Et taimed oleksid maakirpude ründe ajaks kasvuhoos, tuleb ristõielised võimalikult vara istutada või külvata. Oluline on taimede igapäevane kontroll kahjuriohtlikul perioodil, sest maakirbud liiguvad kergelt ja kiiresti ning kahjustus võib põllul levida kulutulena. Jälgimine on eriti tähtis soojadel, kuivadel ja tuulevaiksetel päevadel. Profülaktiliselt kasutada insektitsiididega puhitud külviseemet.

Tõrjekriteerium: Kui iga taime kahjustab üks mardikas ja 5…10% taimedest on mardikatega asustatud, pritsida insektitsiididega võimalikult päikesepaistelisel ajal, kui mardikad on aktiivselt liikumas.

Juure-peitkärsakas (Ceuthorrynchus pleurostigma)

Juurepeitkärsakas kahjustab peale rapsi ja rüpsi ka teisi ristõielisi kultuure. Juure-peitkärsaka kahjustusi on seni Eestis harva esinenud ja need on olnud piiratud ulatuses, kuigi mardikaid esineb võrdlemisi sageli. Juure-peitkärsaka vastsed kahjustavad nooremates arengustaadiumites olevat peakapsast, lehtkapsast ja rapsi.

Tunnused

Valmik on tumehall, 3,0-3,5 mm pikkune kärsakas. Kärsaku tipp ja suised on punakad. Vastne on kuni 6 mm pikkune kõverdunud vageltõuk. Kärsakas toitub ristõielistel taimedel. Varasügisel augustis-septembris lahkub mardikas oma suvekorterist ja suundub talirapsile. Pärast küpsussööma munetakse munad ühekaupa juurekaela või peajuure lähedale süvendisse. Muna areng kestab kuni 3 nädalat. Munast koorunud tõuk kaevub taime juurtesse. Üks isend võib muneda kuni 140 muna.

Vageltõugu elutegevuse tagajärjel tekivad ristõieliste juurtele ja juurekaelale eri suurusega pahad, millest võib leida varre-peitkärsaka tõuguga sarnase vageltõugu. Kahjustatud juurtega taime kasv seiskub, taim kängub ja tugeva kahjustuse korral võib hukkuda. Vastsed siirduvad kevadel mõne sentimeetri sügavusele mulda nukkuma. Nukust väljunud noormardikas võtab ette suveuinaku, et varasügisel jällegi munema hakata.

Üks põlvkond aastas. Kesk-Euroopas areneb nii suvine kui talvine peitkärsakate põlvkond, kes talvitub vastse või noormardikana. Kevadised valmikud tekitavad vähem kahju kui suvepõlvkonnad.

Vältimine ja tõrje

• Viljavahelduslik külvikord.
• Taimejäänuste koristamine põllult.
• Sügiskünd talvituvate kärsakate hukkumiseks.
• Ristõieliste kasvatamine tuultele avatud põldudel.

Juure-peitkärsakat tõrjuvad õitsemiseelsel pritsimisel naeri-hiilamardika tõrjeks kasutatud preparaadid. Pritsides põldu naeri-hiilamardika tõrjeks rapsi pungade ilmumisel, tehakse ühtlasi ka juure-peitkärsaka tõrje.

Varre-peitkärsakas (Ceuthorrynchus pallidactylus)

Varre-peitkärsakas kahjustab rapsi, rüpsi, kapsaid, naerist, kaalikat, sinepit, rõigast, redist ja looduslikest ristõielistest näiteks põldrõigast. Varre-peitkärsakat leidub kõikidel rapsipõldudel ning teda loetakse oluliseks rapsi jt ristõieliste kahjuriks. Võimalikud saagikaod ulatuvad 20% ja enam.

Tunnused

Valmikud on pika kärsakuga, tumedad, 2,5-3,2 mm pikkused kärsakad. Mardika eesseljal heledate soomustega sügav pikivagu ning kattetiibadel heledatest soomustest tähnid. Käpad ja tundlad on kollakaspunased.  Kärsakas muneb lehe või lehevarre või rohtse varre epidermisesse. Üks emane võib muneda kuni 80 muna. Vastsed kollakasvalged jalutud kuni 5 mm pikkused, C-kujuliselt kõverdunud vageltõugud. Nukkub mullas. Talvitub mardikana taimejäänuste all ja mulla pindmises kihis.

Varre-peitkärsakat on rapsitaimedel raske märgata, kuna juba taime kergel liigutamisel kukutavad nad end taimelt maha ja jäävad kokkutõmbunult ning liikumatult mullale lebama. Kahjur toitub nii metsikutel kui kultuurristõielistel. Kahjustavad nii kärsakad kui vageltõugud.

Mardikas alustab liikumist kevadel, kui mulla temp. on tõusnud 7-9 kraadini. Optimaalne lendlusaegne õhutemperatuur on 15-20°C Mardikas asustab taimi alates varsumisest kuni õiepungade moodustumise keskpaigani, sel perioodil hakkab ta ka munema, munemisperiood sõltub rapsi kasvufaasist ja ilmastikust. Mardikas muneb väikeste gruppidena eelkõige lehekudedesse mõnikord ka noore rohtse varre epidermisesse. Munemiskohal on märgata tumerohelist muhku. Munafaas kestab 4-7 päeva, sõltuvalt ilmast kuni kaks nädalat.

Esialgu kahjustavad tõugud külgvõrseid, hiljem suunduvad peavarde ning sealt lahkuvad läbi varre mulda nukkuma.  Vageltõugud kaevandavad rapsi, kapsa, lillkapsa jt ristõieliste vartes, liikudes ülalt alla juurekaela suunas. Vahel on kogu vars seest õõnsaks söödud. Suurimat kahju teevad vastsed, kes põhjustavad varte moondumisi ja taime närbumist. Kahjustatud taimed muutuvad sinakaks, lehed kaotavad normaalse turgori ja areng pidurdub, lehed kolletuvad ja taim hävib. Kahjustatud taime vars kuivab ja murdub, seemned jäävad kõlujaks. Vastseperiood võib kesta 3-6 nädalat ja see jääb tavaliselt õiepungade moodustamise faasi keskpaigast kuni õitsemise lõpuni.

Kahjustus on suurem tuulevaiksetes kohtades. Mida varasem on putukate kahjustus, seda olulisemalt mõjutab see saagikust. Lisaks varre-peitkärsakale munevad rapsitaimedele ka  mõned teised kärsakate liigid, kes üldjuhul  kahjuritena pole arvestatavad.

Koorunud noormardikad ilmuvad suve lõpus taimedele, toituvad seal lühikest aega ja lähevad siis talvituma. Kärsakate valmikute kahjustus avaldub lehtedesse, vartesse ja õievartesse näritud lohukestena, mis ei ole taimedele ohtlik. Eestis annab kahjur ühe põlvkonna.

Üldised tõrjevõtted

Taimejäänuste koristamine, et vähendada võimalikke talvituspaiku. Sügiskünd talvituvate kärsakate hävitamiseks. Viljavaheldus. Rapsi kasvatamine võimalikult tuultele avatud põldudel. Ristõieliste umbrohtude tõrje põllult ja selle lähemast ümbrusest. Kasvuaegne keemiline tõrje. Vastseperiood võib kesta 3-6 nädalat ja see jääb tavaliselt õiepungade moodustamise faasi keskpaigast kuni õitsemise lõpuni. Seega tuleks tõrje teha varem.

Vältimine ja tõrje

Euroopas soovitatakse keemilist tõrjet õitsemiseelsel perioodil, kui kollastes püügikaussides on 3 päevaga enam kui 10 mardikat või kahjuri esmaleiust 10…14 päeva hiljem. Soovitav on kontrollida kärsakate esinemist kollaste püüniskaussidega, mis paigutatakse taimede kõrgusele. Seejuures kollaste kausside meetodit peetakse küllalt ebakindlaks. Samuti saab kasutada kollaseid liimipüüniseid, mis paigutatakse põllule rapsi taimede vahele. Lisaks tugineda oma eelnevate aastate kogemusele, teatud piirkondades on varre-peitkärsakate arvukus kõrgem. Tõrjekriteerium on ühe mardika leidmine kuue taime kohta.

Kõdra-peitkärsakas (Ceuthorrhynchus assimilis)

Lisakks tali- ja suvirapsile kuuluvad kõdra-peitkärsaka peremeestaimede ringi rüps, kapsad, rõigas ja redis ning erinevad looduslikud ristõielised, eelõige need, millel arenevad suured kõdrad. Kõdra-peitkärsakat leidub kõikides rapsi viljelussüsteemides.

Tunnused

Valmikud on 2,5-3,0 mm pikkused ovaalsed, tuhkjashallide karvadega kaetud kõvera kärsakuga mardikad. Muneb kõtradesse. Vastsed valged, pruuni peaga, ilma jalgadeta, kergelt kõverdunud vageltõugud. Nukkub 5-10 cm sügavusel mullas. Kärsakad talvituvad mulla pealmises kihis, taimejäänuste all või lehekõdus. Üks põlvkond aastas.

Temperatuuri tõustes mulla ülemises 10 cm kihis 10 °C-ni väljuvad kärsakad talvitumiskohast ja otsivad toitumiseks ristõielisi taimi. Kui ristõielised kultuurid (raps) hakkavad õitsema, liiguvad põllule. Algul toituvad mardikad õietolmust, hiljem kahjustavad kõdraalgmeid, tehes augukesi, mille kaudu emasmardikas muneb 1…2 muna igasse kõtra. Putukad eelistavad muneda 2–4 cm pikkuste kõtrade sisse. Peitkärsaka vageltõugud kooruvad kõtrades 7-10 päeva pärast ja hakkavad närima seemneid. Seemnete kahjustamine kestab kogu vastseperioodi, see on umbes 25-30 päeva.

Mardikate kahju on majanduslikult väheoluline. Peamiselt tekitavad kahju vageltõugud, kes elavad kõdras ja toituvad seemnetest. Tavaliselt hävitatakse kõdras 5…6 seemet. Viimases kasvujärgus tõuk sööb ennast läbi kõdra seina välja ja nukkub 5…10 cm sügavusel mullas. Kõdra seina jääb umbes 1 mm ava. Umbes kolme nädala pärast, s.o. augusti algul väljuvad nukkudest noormardikad, kes toituvad mõne aja looduslikel ristõielistel ja lähevad mulda talvituma.

Niiskete ilmade korral on kõtradel olevad mardikate väljumisavad heaks vastuvõtu kohaks seenhaigustele, mis võib hävitada kõtra järele jäänud seemned. Kõdra peitkärsaka bioloogia on sünkroonis talirapsi arenguga ja selleks ajaks kui suviraps mardika munemise jaoks sobivasse faasi areneb on kärsakas ammu munenud.  Suvirapsil võib kahjustusi esineda väga vähesel määral, kuigi mardikaid võib õitel kohata.

Vältimine ja tõrje

Koristusjäänused hävitada sügiskünniga. Ristõielised umbrohud rapsi põldude ümbrusest hävitada. Rapsi põllu serva külvata varemõitsevaid ristõielisi taimi, kust on lihtsam tõrjuda sinnakogunenud kõdra-peitkärsakat. Pritsides põldu naerihiilamardika tõrjeks, tehakse ühtlasi ka kõdra-peitkärsaka tõrje.

Tõrje kriteerium: Kui õitsemiseelsel perioodil on 1…2 mardikat taime kohta ja sellise asustusega taimi on 10%. Selleks kontrollitakse taimi 10 kohast, 10 taime, millelt mardikad nõusse raputatakse. Vajadusel pritsitakse teistkordselt õite kroonlehtede varisemisel ja esimeste kõtrade moodustumisel.

Kapsakoi (Plutella xylostella)

Kapsakoi asustab praktiliselt kõiki ristõielisi taimi. Kapsakoi on kogu maailmas levinud kahjusr. Soojal kevadel võib tekitada olulist majanduslikku kahju. Kapsakoi arvukus ja tema rüüste erineb aastati – tõusuperioodid vahelduvad mõõnaga, seejuures võib vahe olla 10–15-kordne. Massilise leviku aastatel võib kahjustatud saada kuni 90% taimedest ja peaaegu kogu kogu saak võib hävida

Tunnused

Valmik on liblikas, tiibade siruulatus kuni 17 mm. Puhkeasendis tiivad kausjalt koos. Eestiivad hallikaspruunid, tagatiivad tumehallid ripsmeliste servadega. Lendlus algab tavaliselt mai lõpus. Munevad ristõieliste lehtede alumisele küljele leheroodude lähedusse. Vastsed on 12 mm pikkused, rohelise keha ja pruuni peaga röövikud. Esimese põlvkonna röövikud nukkuvad tavaliselt juuni esimesel poolel lehtede alaküljel hõredast võrgendist kookonis. Talvitub nukuna taimejäänustel või mujal varjatud kohas. Eestis annab kaks põlvkonda, mõnel aastal ka kolm.

Liblikate lendlus algab tavaliselt mai lõpus. Juuni alguses munevad ristõieliste lehtede alumisele küljele leheroodude lähedusse, ühekaupa või mõnemunalise grupina. Munad on alguses valkjaskollased, hiljem tumedad. Täiskasvanud röövikud on toidutaimega ühte värvi ja seetõttu raskesti märgatavad. Esimese kasvujärgu röövikud kaevandavad taime soontes ja sammaskoes, hiljem toituvad lehe alumisel küljel, jättes epidermise terveks, seetõttu tekib akensööm. Hiljem taime kasvades epidermis kuivab ja rebeneb, taime lehed muutuvad pitsiliseks. Röövikujärk kestab olenevalt õhutemperatuurist 3-5 nädalat. Täiskasvanud röövikud on toidutaime lehtedega üsna ühte värvi ja seetõttu raskesti märgatavad.

Ohtlik on, kui kahjustatakse noore taime sisemisi lehti ja kasvukuhikut, mille tulemusena võib kogu taim hukkuda. Püsivalt soojade ja kuivade ilmade korral süüakse lehed roodudeni paljaks. Teise põlvkonna röövikud kahjustavad tavaliselt juuli lõpul ja augusti I dekaadil ning nende kahjustus on tavaliselt suurem – vigastavad ka kõdra algmeid, mistõttu seal areneb vähem seemneid. Seega võivad oma kahjustusega märkimisväärselt saaki alandada. Talirapsil kahjustavad noori kõtru ja seemneid.

Vältimine ja tõrje

Ristõieliste umbrohtude ja taimejäänuste hävitamine, sügiskünd. Korralik maaharimine aitab hävitada kapsakoi erinevaid arengujärke. Vältida suvi- ja talirapsi kasvatamist lähipiirkonna põldudel, mis looks kahjurile head toitumistingimused ja migratsioonivõimalused. Kapsakoi lendab hästi valguspüünise peale. Edukalt on katsetatud feronoonpüüniseid. Kapsakoi feromoonpüüniseid on otstarbekas kasutada eelkõige kahjuri prognoosi eesmärgil.

Tõrjekriteerium: Keemilist tõrjet soovitatakse alustada, kui ühel taimel on 5-10 röövikut ja asustatud taimi on kuni 25%.

Kapsa-pahksääsk (Contarinia nasturtii)

Kapsa-pahksääske esineb Eestis igal aastal, suuremaid kahjustused on 6-7 aasta järel. Kahjustab kõiki ristõielisi kultuure.

Tunnused

Valmik on 2,0 mm pikkune rohekaskollase keha ja pikkade tagajalgadega sääsk. Valmik lendab välja mai lõpul või juuni algul, tema eluiga kestab paar päeva. Selle aja jooksul muneb ta keskmiselt 50 muna kogumikena kapsa lehekaenaldesse või südamikulehtedele. Vaglad on valkjaskollased ning kooruvad 4-10 päeva pärast, tungivad südamikulehtedesse ja kasvukuhiku lähedusse. Kahjustuse tulemusena moonduvad kapsa südamikulehed või hävivad hoopis, välimised lehed kõverduvad, kapsapea on kohev, tugeva kahjustuse korral ei moodustu üldse pead. Seemnekandjatel ei avane õiepungad.  Südamikupunga tugev vigastumine ja hävimine põhjustab sageli uute kõrvalvõrsete teket või -pungade arengut, millest aga kvaliteetset saaki ei kasva. Kahjustuse põhjustavad kapsa-pahksääse vastsed, kes on 2-3 mm pikkused valkjaskollased vaglad. Nukk on 2 mm pikk pruun kookon. Kahjur talvitub nukuna mullas kahjustuskoha lähedal.  Kapsa-pahksääsel on suve jooksul kaks põlvkonda.

Vältimine ja tõrje

Korralik sügiskünd viib talvituvad kookonid sügavale mulda ning valmikud ei saa kevadel välja lennata. Ristõieliste umbrohtude hävitamine. Kapsaistikute katmine kattelooriga.

Keemiline tõrje: Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole kapsa-pahksääse vastu insektitsiide registreeritud. Kapsa-pahksääse hulgalise esinemise korral võib lendluse ajal kontaktseid insektitsiide, mis sobivad sääskede ja kärbeste tõrjeks.

Kaevandikärbes (Scaptomyza flava)

Kaevandikärbes on viimastel aastatel muutunud järjest olulisemaks ristõieliste kultuuride kahjustajaks. Seni pole teda peetud majandusliku tähtsusega kahjuriks. Alates 2020. aastast on täheldatud Euroopa erinevates piirkondades, et kahjustuse ulatused on suurenenud ning see on tekitanud rapsi kasvatajatate seas suurt muret, siiski ei ole seni olnud vajadust teda tõrjuda. Tavaliselt kohtame kahjustusi sügisel, kuid leidub terve kasvuhooaja. Üldiselt on kahjustatud esimesed arenevad pärislehed ning need tavaliselt hukkuvad talvel.

Tunnused

Täiskasvanud kärbsed on helepruunid ja umbes 3,0 mm pikkused. Emased torkavad lehekoesse auke. Isast võivad meelitada emaskärbse tehtud lehepisted. Nii isased kui emased võivad paarituda mitu korda. Üksikud munad munetakse noortesse lehtedesse, kuid enamikke auke kasutatakse toitumiseks. Emane kärbes võib muneda umbes 130 kuni 300 muna ja nendest enamiku täiskasvanud elu esimese 15 päeva jooksul. Vastsed ehk vaglad toituvad lehe ülemise ja alumise epidermise vahel lehe sees olevatest rakkudest ning teevad toitumisel iseloomulikke valgeid kaevandkäike. Toitumisel jäetakse tumerohelised väljaheited enda taha jäävasse kaevandisse. Täiskasvanud vaglad on kuni 4-5 mm pikkused. Vagel võib ühest kaevandkäigust lahkuda ja uude lehte minna, et moodustada teine kaevandikäik. Samas võib ühes lehes olla mitu vastset, ning kogu leht võib olla üks suur kaevandikäik. Väiksematel lehtedel asub kaevandikäik lehe keskel ja puudutab sageli keskroodu, suurematel lehtedel on sageli ühel pool leheroodu. Täiskasvanud vastsed lõikavad epidermise läbi ning laskuvad mulda või taimejäänuste alla mukkuma, harva võib nukkuda ka lehekoes.

Vältimine ja tõrje

Monitooringuks võib kasutada kollaseid vesipüüniseid või valgeid liimipüüniseid.

Tõrjekriteeriumit pole välja töötatud.

Kapsakärbes (Delia radicum), Kaalikakärbes (Delia floralis)

Valmikud on 5-7 mm pikkused hallid kärbsed. Munevad ristõieliste juurekaelale või juurekaela lähedale mullale. Munemisaeg on tavaliselt mai keskpaigast juuni keskpaigani. Viljakus kuni 100 muna. Täiskasvanud vaglad on kuni 10 mm pikkused. Talvituvad nukuna mullas. Kapsakärbsel on tavaliselt kaks põlvkonda aastas, soojal sügisel isegi kolmanda, kuid see ei jõua enam arengut lõpetada. Kaalikakärbsel üks põlvkond aastas.

Eestis on mõlemad liigid tavalised js levinud. Kärbeste munemise aeg langeb kokku kirsside õitsemise ajaga, tavaliselt mai keskpaigast juuni keskpaigani. Munadest kooruvad vastsed on valged, kuni 8 mm pikkused vaglad. Umbes 1 mm pikkused vastkoorunud valged vaglad hakkavad esialgu toituma narmasjuurtel, seejärel asuvad peajuurele. Vaglad toituvad peajuure mahlakatest kudedes, kahjustuse kohal hakkavad paljunema mullas leiduvad patogeensed bakterid, juurele tekivad mädakolded ja juur kõduneb. Taime mullast välja tõmmates võib näha juurtel vaklu ja nende tekitatud käike. Juure vigastamise tagajärjel taimed ei saa enam mullast vett ega toiteaineid, jäävad kängu, närtsivad, muutub kahvatuks ja sinakashalliks. Nakatunud taimedel on nõrk narmasjuurestik ja neid on kerge mullast välja tõmmata.  Täiskasvanud vaglad liiguvad juurekaelast allapoole kuni 10 cm sügavusele mulda nukkuma.

Kapsakärbse esimese põlvkonna kahjustus on tugevam, sest siis on taimed veel väikesed, eelkõige kahjustatakse varajast kapsast, redist, rõigast ja kaalikat. Võivad kahjustada ka rapsi. Teise põlvkonna kärbes enam nii suurt kahju ei tekita, sest siis on juur juba puitunud, kahjustab hilist kapsast. Kui tõrjet ei tehta, võib kahjustatud taimede osatähtsus ja väljalangemine olla väga suur.

Vältimine ja tõrje

Viljavaheldus, ristõielisi kultuure ei tohiks kasvatada mitu aastat järjest ühes kohas, ka mitte lähestikku. Mõnevõrra aitab kahjurite arvukust vähendama sügisene ümberkünd või kaevamine, millega tuuakse talvituma läinud nukud mulapinnale, kus nad võivad talve jooksul hukkuda. Kärbse lendluse ajal soovitatakse väiksemaid põldusid korduvalt vihmutada, see peletab kahjuri eemale. Muldamine aitab taimel lisajuuri moodustada ja nõrgemast kahjustusest paraneda. Koduaias saab kapsataimi kaitsta katteloori abil. Üldiselt aga on kapsakärbes väga elujõuline kahjur ja tema esinemise korral profülaktilised abinõud tavaliselt ei suuda kapsaid vajalikul määral kaitsta. Ohu korral tuleb kasutada ka keemilist tõrjet.

Kõdrasääsk (Dasyneura brassicae)

Kõdrasääske leidub kõikides rapsikasvatuspiirkondades. Kohati võib ta muutuda oluliseks kahjustajaks. Reeglina põhjustab talirapsil kahjustusi kõdrasääse esimene põlvkond, mis põhjustab kahjustusi peamiselt põllu äärealadel. Kõdrasääske loetakse tali- ja suvirapsi peamiste kahjustajate hulka.

Valmik on 2-1,5 mm pikkune pruuni rindmikuga sääsk, emastel tagakeha punakas, isastel mustjas. Täiskasvanud vaglad on 2-3 mm pikkused ja kollakasvalget värvi. Lendlus mai teisel poolel või juuni alguses. Muneb eelnevalt vigastatud kõtradesse, viljakus 20-60 muna. Nukkuvad mullas kookonis. Aastas kaks põlvkonda. Teise põlvkonna vastsed talvituvad mullas kookonis

Täiskavanud sääsed väljuvad mullast kookonist hiliskevadel. Lendlus mai teisel poolel või juuni alguses. Kõdrasääse peamised peremeestaimed on kaalikas, raps, rüps, redis, kapsas, kapsasrohi, must sinep ja õlirõigas. Varem teati, et kõdrasääse paljunemine sõltub suuresti peitkärsaka olemasolust, kuna kõdrasääsk saab muneda ainult eelnevalt kahjustatud kõtra.

Viimastel aastatel on siiski jõutud selgusele, et kõdrasääsk suudab ka iseseisvalt kõtradesse muneda, ilma et see eelnevalt kahjustatud oleks. Paaritumine ja munemine toimuvad samal päeval. Munetakse ligikaudu 20-60 muna. Kõdrasääsed toituvad kõdraseinte sisekoest umbes kuu aega. Seetõttu kõdrad keerduvad ja muudavad värvi, valmivad enneaegselt, avanevad ja seemned varisevad, mistõttu saak väheneb, sääsevastsed kukuvad koos seemnetega mullapinnale. Mõnikord võib kõtradel esineda paisunud kohti või tekivad põisjad kõdrad, kuid siin pole sageli põhjuseks siiski kõdrasääse kahjustus, vaid seenhaigused või herbitsiidi kahjustused. Vastsed kaevuvad seejärel mulda umbes 5 cm sügavusele nukkuma. Osa vastseid läbib moonde mõne nädalaga ja kahjustab uuesti rapsi, teine osa aga jääb diapausi ja ilmub kas järgmisel kevadel või isegi kuni 5 aastat hiljem. Kõdrasääsed on kehvad lendajad, mistõttu pole nende leviraadius kuigi suur, kuni 500 meetrit. Kui kahjustusi on põllul leitud, siis tuleks kindlasti neid põlde künda, sest kündmine selle kahjuri tõrjumisel peamine vahend. Tugevamini kannatavad just väiksemad põllud, suurtel põldudel on kahjustused vaid põllu äärtel.

Üldised tõrjevõtted

Mitmekesise kultuuride külvikorra planeerimine, kus rapsipõllud on ruumiliselt ja ajaliselt eraldatud. Kahju ennetamiseks piisab juba 500 meetrisest puhveralast kahe eelmise aasta rapsipõldudega. Terved taimed, sest tervel ja tugeval taimel on suurem tõenäosus taastuda kõikvõimalikest kahjustustest. Mitmekesised põllud ja põllumajandusmaastik, sest alternatiivsed peremeestaimed hajutavad kahjustuse riski. Mõnikord võib kõtradel esineda paisunud kohti või tekivad põisjad kõdrad, kuid siin pole sageli põhjuseks  siiski kõdrasääse kahjustus, vaid seenhaigused või herbitsiidi kahjustused.

Kuna kõdrasääse paljunemine sõltub suuresti maakirpude või kärsaka olemasolust, siis üheks tõrje viisiks on eelmainitud kahjuritest vabanemine, see raskendab ka kõdrasääse munemist. Keemilist tõrjet ei soovitata teha, sest põllul on kahjuri lendluse ajal palju tolmeldajaid ja teisi kasulikke putukaid. Vajadusel teha keemilist tõrjet ainult põlluäärel.

Lina-tähtöölane (Autographa gamma)

Lina tähtöölane on levinud Euroopas, osas Aasiast ja Põhja-Aafrikast. Mõnel kevadel toimub lina-tähtöölase sisseränne Eestisse Lina-tähtöölase aktiivsus tõuseb just väga kõrgete temperatuuride korral nagu oli 2018. aastal. Kahjustab üle 90 taimeliigi. Röövikud on mitmetoidulised ning söövad väga paljusid erinevaid kultuure eelistades liblikõielisi ja ristõielisi kultuure. Samuti on Eestis kahjurit leitud söögi- ja söödapeedilt ning linalt. Maa-ala, mida süüakse, hävitatakse väga kiiresti ning liigutakse edasi. Taimedest jäävad järele vaid rootsud.

Tunnused

Valmikute tiibade sirulaius on 36…48 mm. Eestiivad on terashallid kuni punakaspruunid, servad tumedamad, eestiiva keskel hele joonis, mis kokkupandud tiibadel paistab gamma-tähena.Tagatiivad hallid pruunika tagaservaga. Liblikas on väga kõrge viljakusega ning võib muneda keskmiselt 500-600 muna, soodsates tingimustes mitu korda rohkem.

Emane paigutab munad ühekaupa või kogumikuna nii umbrohtudele kui kultuurtaimedele, eelistades liblikõielisi. Munast kooruvad röövikud paari kolme päevaga. Nende arenguks optimaalne temperatuur on  23-30 °C nad on väga näljased ning hakkavad toituma kohe. Läbides mitmeid kasvujärke kasvavad nad järjest suuremaks.

Röövikud on väga erineva värvusega ja see sõltub nii toidutaimest kui kasvufaasist. Üldiselt on nad hallikas- kuni mustjasrohelised või isegi sinakasrohelised 12-jalgsed röövikud, st 6 ebajalapaari. Vastse keha pikkus kuni 45 mm. Kesk selga valkjad triibud. Kõhu pool tumedam. Liigub edasi iseloomuliku maamõõtja sammuga. Rööviku tagakeha on jämedam kui pea poolne osa. Nukk on tumepruun ja paikneb võrgendist kookonis. Lina-tähtöölane talvitub mullas nukuna.

Vältimine ja tõrje

Kuna putukal pole resistentsust meie tingimustes välja arenenud ja masspaljunemised tekivad ainult nendel aastatel kus on väga kõrged temperatuurid, saame kahjurit kergesti kontrollida erinevate tõrjevahenditega. Tõrjeks sobivad kõik vastavale kultuurile registreeritud tooted. Umbrohtude hävitamine põllul ja selle ümbruses. Korralik sügiskünd, talvituvate nukkude vigastamiseks.

Naeri–lehevaablane (Athalia rosae)

Naeri-lehevaablase toidutaimed on lisaks rapsile mitmed ristõielised kultuurtaimed nagu valge ja must snep, rüps, neaeis, õlirõigas ja looduslikud ristõielised. Sooja sügise korral on viimastel aastatel talirapsil olnud märkimisväärsed naeri-lehevaablase poolt tekitatud kohjustused, samuti võib esineda kahjur suvirapsil, tekitades olulise saagikao.

Tunnused

Perekond Athalia liikidest on enamlevinud Athalia colibri või A. rosae. Valmikud väljuvad nukkudest kevadel mais-juunis. Valmikud on kahe paari kilejate tiibadega, musta pea ja oranži kehaga 7–8 mm pikad putukad, seljal mustad laigud. Munemine algab mõne päeva pärast. Emane võib muneda kuni 300 muna. Munad paigutatakse ristõieliste lehtede alumisele küljele. Ovaalsed munad on helekollast värvi.

Munast väljuvad ebaröövikud umbes 6 kuni 8 päeva pärast.  Ebaröövikuid võib märgata põllul lokaalselt. Noorema kasvujärgu ebaröövikud on kahvatu hallikasroheks värvusega, hiljem muutuvad tumedamaks ja on tumerohelised kuni musta värvusega. Seljal on neil pikivööt ja külgedel kaks tumepruuni vööti. Täiskasvanud ebaröövikud on 17–18 mm pikkused 11 paari ebajalgadega. Talvitub mullas ebaröövikuna. Nukkuvad kookonis pinnase ülemises 1-5 cm kihis. Hallikas nukk on 6–11 mm pikk. Aastas 2-3 põlvkonda.

Naeri-lehevaablasel võib olla kuni kolm põlvkonda aastas. Soodsatel aastatel võib kolmas põlvkond kahjustada talirapsi. Tavaliselt hakkavad meie tingimustes kahjustama talirapsi 3-4 lehe faasis, kuid viimastel aastatel on täheldatud varasemas talirapsi faasis kahjuri ründeid, mis on põhjustanud väikeste taimede hukkumist.

Ebaröövikud roodavad ristõieliste lehti, suure kahjustuse korral jäävad järele vaid rootsud. Tuule kaasabil võib naeri-lehevaablane teha pikki rändeid. Taimede kiire kasvu korral võivad kahjustused olla vähem märgatavad.

Vältimine ja tõrje

Tehke profülaktilist kontrolli ning avastatud ebaröövikud korjake ära ning hävitage. Keemilist tõrjet alustatakse, kui ühel taimel on 2–3 ebaröövikut ja asustatud on 10–15% taimedest.

Autor: Tiiu Annuk, august 2023