Külvikord – põhineb viljavaheldusel. Külvikord on pikemaks ajaks ette planeeritud põllumajanduskultuuride ruumilise ja ajalise paiknemise ning järgnevuse süsteem kindlal maa-alal (põldudel).

1) Põllukülvikorrad – kasvatatakse peamiselt põllukultuure, heintaimi, rapsi, rühvelkultuure;
2) Rohumaa külvikorrad – loomasöötade varumine, niidu- ja rohumaakülvikorrad;
3) Eriotstarbelised külvikorrad – seemnekasvatus, köögiviljandus.

Külvikord tagab muldade jätkusuutliku kasutamise ja hoiab keskkonda järeltulevatele põlvedele

Agrotehnikanõuete täitmine, sh viljavaheldus ja külvikord, tagavad taimedele soodsad kasvutingimused ja loovad eeldused ratsionaalseks maakasutuseks.

Viljavaheldus

Kultuuride paigutamine kõlvikutele peab põhinema viljavaheldusele – erinevate bioloogiliste omadustega viljade ajalisele järjestusele (vaheldumisele). See võib toimuda järgmistel alustel:

• agrobioloogiliselt põhjendatud vaheldumine, s.o kultuuride kasvutingimusi arvestav;
• juhuslik s.t et,  kultuuride järjestuse määravad subjektiivsed faktorid.

Vastand viljavaheldusele on  monokultuuri* kasvatamine, s.o ühe ja sama kultuuri kasvatamine pikema perioodi kestel ühel ja samal väljal (põllul).

Kultuuride süsteemikindel paiknemine ruumiliselt ja järgnemine üksteisele ajaliselt kindlal maa-alal (põldudel), moodustab külvikorra. Külvikord on ülesehitatud viljavahelduse põhimõttel. Külvikord on pikemaks ajaks ette planeeritud põllumajanduskultuuride (ka mustkesa) paiknemise ja järgnevuse süsteem külvikorraväljadel. Seda perioodi, millega külvikorra kõik kultuurid on läbinud teatud külvikorravälja (põllu või põllumassiivi osa) nimetatakse rotatsiooniks.

Agrobioloogiliselt põhjendatud kultuuride vaheldus külvikordades aitab säilitada ja suurendada mulla viljakust, parandada fütosanitaarset seisundit (hoida kontrolli all umbrohtumist, taimehaigusi ja -kahjureid) ning vähendada toiteelementide mullast väljaleostumist, paraneb väetiste efektiivsus. Külvikorda planeerides tuleb arvestada antud koha mullastiku ja kliima eripärasid, majanduslikke võimalusi ja soovitavaid eesmärke.

Viljavahelduse ja mullaharimise nõuete eiramine viib kultuurtaimede ikaldumisele

Tootja peab lähtuma sellest, mida on vaja ja võimalik kasvatada ning müüa kõige kasulikumalt, s.t lähtuma loomapidamise puhul oma karja söödavajadusest ning müügikultuuride kasvatamisel turu nõudlusest.

*monokultuur – ainukultuuri viljelemine nii ajalises kui ka ruumilises mõttes. M. võib tähendada: 1) siin ja praegu kasvatatakse ainult ühte kultuuri; 2) ühte kultuuri kasvatatakse ainukese kultuurina siin pikema aja vältel. Ka viljavahelduses on tegemist monokultuursete külvidega, kui antud põllule külvatakse ainult ühte liiki põllukultuuri. Keskkonnamõju seisukohalt on viljavahelduse monokultuursuse mõju erinev viljavahelduseta monokultuursuse mõjust ja ka polükultuurse viljelemisviisi mõjust. Allikas: Säästva arengu sõnaseletusi. 03.08.2021 – toimetaja märkus 

Planeerimine

Vastavalt kõlviku kasutamise iseloomule jaotatakse külvikorrad:

1. Põllukülvikorrad – peamiselt teraviljakallakuga külvikorrad, kus kasvatatakse ka heintaimi, rapsi ja rühvelkultuure.
2. Rohumaa külvikorrad – nende ülesanne on toota peamiselt loomadele sööta (niidu- ja karjamaakülvikorrad).
3. Eriotstarbelised külvikorrad, kus tegeletakse kas seemnekasvatuse, köögiviljakasvatusega, kultuuridega mille kasvatamise tehnoloogia erineb oluliselt tavaliste põllukultuuride agrotehnikast.

Külvikorda kavandades tuleb põhjalikult läbi mõelda oma ettevõtte olukord:

• hinnata tuleb muldade omadusi. Kavandades külvikorda, peab tootja arvestama antud põllu mullatüübi, kliima ning konkreetse kultuuri kasvunõuetega;
• külvikorra planeerimisel tuleb lähtuda tootmissuunast ja spetsialiseeruda tootmissuuna raames;
• valida maaviljelussüsteem (tava, integreeritud või ökoloogiline) ja vastavalt planeerida külvikorrad ning teised agronoomilised ja tehnoloogilised abinõud;
• viljavahelduse planeerimisel tuleb arvestada ka keskkonnakaitselisi aspekte;
• arvestada sellega, millist orgaanilist väetist on kasutamiseks. Oluline on teada, kuidas erinevad kultuurid ning haljasväetised mõjutavad muldade huumusbilanssi, millisel moel parandavad nad muldade taimetoitainete režiimi ning kui palju soodustavad nad toitainete väljaleostumist mullast;
• millised taimekahjustajad on probleemiks.

Külvikorda kavandades tuleb arvestada et: Külvikord sisaldab toitainete kogumise (millel on mullaviljakust tõstev ja taastav funktsioon) ja toitainete tarbimise faasi.

Kogumisfaasis suurendatakse mulla huumusvaru ning kasvatatakse liblikõielisi heintaimi või nende segusid (nt ristik/kõrrelised), hernes, uba. Kasutusfaasis kasvatatakse teravilja, kartulit ja teisi üheaastaseid kultuure.

Külvikordade planeerimisel peab lähtuma võimalikult palju kultuuride järjestamise agrobioloogilistest alustest.t.

Kultuuride väärtus eelviljana

Kultuuride väärtus eelviljana on külvikordade koostamisel eriti oluline, sest sellest sõltub ka kultuuride otsene ja kaudne mõju järelkultuuridele. Vastavalt sellele jagunevad kultuurid kolme põhirühma (Vipper, 1999).

1. Head eelviljad:
   a) kõik rühvelkultuurid (kartul, söödajuurviljad, köögiviljad), eriti need, mida intensiivse kasvuaegse vaheltharimise kõrval väetatakse ka orgaaniliste väetistega (sõnnik, kompostid jms.). Vaheltharitavate kultuuride kasvuaegse intensiivse harimise tulemusena toimub intensiivne mineraliseerumine ja vabanevad toitained. Seetõttu nende koristamise järgselt, kui aeg võimaldab (nt varane kartul), tuleks kasutada püüdjaid kultuure – vahekultuure. Pikaajalisel rühvelkultuuride samal kohal viljelemisel (intensiivse mullaharimise korral) toimub orgaanilise aine ulatuslik lagunemine ja see võib vähendada mulla huumusesisaldust.
   b) mitmeaastased heintaimed (nii liblikõielised kui kõrrelised) jätavad mulda juure- ja varrejäänustena rohkesti orgaanilist ainet ning muld rikastub sellest (vt haljasväetised). Liblikõielised heintaimed koguvad mulda ka rohkesti õhulämmastiku. Heintaimed parandavad mulla struktuursust, korrastavad mulla vee-ja õhurežiimi, paraneb veeläbilaskvus – seega oluliselt tõuseb mulla viljakus.
   c) puhas- e. mustkesa on hea eelvili, kuna mulla intensiivsel harimisel väheneb tõhusalt umbrohtumus, haigustekitajate ja kahjurite osakaal ja mulla harimise tõttu kiirenenud mineraliseerumisel vabaneb rohkem toitaineid. Et vabanenud toitained ei leostuks, siis mustkesale peab kindlasti järgnema talikultuur. Mustkesa suureks miinuseks on see, et  kiirenenud mineraliseerumise tõttu kaob ka oluline hulk mulla orgaanilist ainet ning lõhutakse mullastruktuuri. Seega peaks mustkesa kasutamine umbrohtude tõrjumisel jääma nö viimaseks võimaluseks.
2. Keskmise väärtusega eelviljad on üheaastased liblikõielised kultuurid või nende segukülvid (hernes, üheaastane lupiin, segatis, segavili, vikk, uba) ja raps, rüps, tatar, mais.
3. Halvad eelviljad on teraviljad (eriti suviteraviljad). Teraviljade poolt mulda jäetud orgaaniline aine on lämmastikuvaene, C:N suhe on lai (1:60–100) ja seetõttu taimejäänuste lagunemine aeglane. Teravilja väärtust eelkultuurina saab mõnevõrra tõsta põhu lagundamise kiirendamiseks mineraalse lämmastiku või vedelsõnniku lisamisega.

Teravilja jäänuste (juured, põhk) laguproduktidel on pärssiv mõju järelkultuurile (eriti teraviljale endile). Teravilja järgnemisel teraviljale tuleks tingimata kasutada kõrre koorimist. Koorimine vähendab eelneva teravilja negatiivset toimet järgnevale (parandab mulla fütosanitaarset seisundit – vähendab umbrohtumist ning häirib kahjulike hallitusseente ja kahjurite elutegevust).

Varajane künd vähendab teravilja negatiivset järelmõju. Teravilja negatiivse järelmõju vähendamine varajase künni tõttu on tingitud teravilja juure ja kõrrejäänuste täielikumast mineraliseerumisest ning teravilja juureeritiste ja teiste mullas olevate allelopaatililiselt mõjuvate laguproduktide vähenemisest.
Ettevaatlik tuleks olla varajase künniga orasheinaga tugevasti umbrohtunud põldudel, sest seal juhul võib varajane künd isegi soodustada orasheina levikut.

Eelvilja mõju saagimoodustamisele on seda suurem:

• mida kitsam on külvikord st. mida vähem erinevaid kultuure seal kasvatakse;
• mida vähem on võimalusi intensiivseks viljelemiseks (taimekaitsevahenditega, mineraalse lämmastikväetisega);
• mida ebasoodsamad on ilmastikutingimused;
• mida väiksem on mulla huumusesisaldus ja halvem mullastruktuur.

Külvikorras peaksid vahelduma:

• sügavama ja madalama juurekavaga taimed;
• väikese ja suurte juurejäänustega taimed;
• lämmastikukogujad ja lämmastiku tarbijad;
• aeglasema algarenguga taimed peaksid järgnema suurema survetõrjega taimedele;
• intensiivse mullaharimisega kultuurid järgnema mullastruktuuri stabiliseerivatele taimedele;
• kahjustuskindlamad kultuurid peaksid olema enne kahjustusõrnemaid.

Järgnevuse mõju haigustele

Erinevad kultuurtaimed konkureerivad umbrohtudega erinevalt. Väga hea umbrohtude allasuruja on punane ristik või ristiku ja kõrreliste segu.
Nende kasvatamine võimaldab jagu saada näiteks põldohakast. Kui ristiku või lutserni esimese niite aeg langeb kokku põldohaka õiepungade faasiga, siis peatame ohaka intensiivse toitainete varude kogumise roomjuurtesse.

Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne. Herne konkurentsivõimet umbrohtudega suurendab segukülv kaeraga.

Teraviljadest on talirukkil kõige tugevam allasuruv mõju paljudele umbrohtudele, kaasa arvatud tuulekaerale. Vältida tuleks kasvunõuete poolest sarnaste kultuuride kasvatamist järjestikku.

Üheaastased suvi- ja taliviljad peaks omavahel vahelduma, et takistada talvituvate- ja suviumbrohtude levikut. Taliteraviljad eelviljana võivad suurendada talvituvate umbrohtude (nt. kesalill, põld-litterhein, harilik hiirekõrv jt.) levikut, aga vähendavad suviumbrohtude levikut.

Kultuuride liike, millel on suuremat kahju põhjustavaid ühiseid haigusi, ei tohiks üksteise järel kasvatada. Rapsi kasvatamisel soovitatakse jätta vähemalt 1 aasta vahele kui kasutatakse eelviljadena hernest (valgemädanik) ja kartulit (tõusmepõletik).

Endale järgnevus

Iseendale järgnevuse taluvus on erinevatel kultuuridel ja kultuurirühmadel erinev. Selle alusel saab jaotada kultuurid kolme rühma (Vipper, 1999):

1. iseendale järgnevust hästi taluvad kultuurid, mida võib ühel ja samal kohal kasvatada kaks või rohkem aastat, ilma et saak oluliselt väheneks. Siia kuuluvad mais, kõrrelised heintaimed, kanep, sojauba, talirukis ning tingimisi ka kartul;
2. iseendale järgnevust halvasti taluvad kultuurid, mis annavad mitu aastat samal kohal kasvatamisel tunduvalt vähem saaki. Siia kuuluvad kõik teraviljad (va talirukis);
3. Nisu on haigustele vastuvõtlik (vaata pilti)
4. iseendale järgnevust väga halvasti taluvad kultuurid, nagu lina, hernes, päevalill, punane ja roosa ristik, lutsern ning kõik peediliigid, enamik ristõielisi – raps, rüps, kaalikas, kapsas. Negatiivse järelmõju oluliseks vähendamiseks ei tohi kultuure samal kohal kasvatada enne 3–6 aastat. Lina puhul peab vahe olema tingimata 5–6 aastat.

Rapsi sage kasvatamine suurendab haigustesse nakatumist.

Enesetaluvus reastatuna:
Talirukis > mais > kartul > suvioder > talioder > kaer > nisu > suhkrupeet > põlduba > ristik, lutsern > raps > hernes > päevalill > lina

Kultuuride iseenda taluvust arvestades on eelvilja nii haiguste ja kahjurite mõju kui allelopaatilist mõju. Allelopaatia – taimede poolt muldkeskkonda eritatud ühendite ja laguproduktide kahjulik mõju teisele taimele. Kultuuride üksteisele järgnevuse taluvus on suurem viljakamatel muldadel, kus allelopaatiline mõju mulla kõrge bioloogilise aktiivsuse toimel kiiremini taandub. Ka orgaaniliste väetiste kasutamine aktiviseerib mulla mikroorganisme ja vähendab juureeritiste negatiivset mõju.

Teineteist mittetaluvateks kultuurideks peetakse näiteks järgmisi paare:

• oder – nisu;
• suhkrupeet – raps;
• lina – hernes;
• kapsas – raps;
• söödapeet – raps.

Oder ei sobi eelviljaks nisule, küll aga nisu odrale. Teised eeltoodud paarid on mõlemas järgnevuses teineteist mittetaluvad.

Mõnele teisele taimeliigile võivad need eritised olla aga kasulikud ning saagile mõjuda positiivselt. Vastastikku stimuleerivad:

• sibul-söögipeet;
• kartul-mais;
• kartul-aeduba;
• kartul-põlduba.

Autorid: Enn Lauringson ja Liina Talgre (juuli 2014) 
Toimetanud:  Christel Mölder (detsember 2022) ja Liina Ulm (august 2021)