Startupist taluaeda
Kose lähedal Harjumaal tegutsevas Ahisilla taluaias toimetavad Timo Varblas ja Kelli Talving koos oma kolme lapsega. Põhirõhk tootmises on köögiviljakasvatusel ja lisandväärtust loovad lõikelilled. Kompostitootmise ja aastaringse sissetuleku eest aitavad hoolitseda priviligeeritud pidamistingimusi nautivad rohumaakanad.
Täna maal väikeettevõtlusega tegelev Ahisilla taluaia peremees Timo ei ole olnud elupõline põllumees. Enne maaettevõtluse kasuks otsustamist töötas ta paar aastat Tallinnas laste loovust edendavas startupis ja veel varasemalt kümmekond aastat tööõpetuse õpetajana. Pere pesamuna sündides leidis ta end aga ühel hetkel seisust, kus lastega koos olemise aega praktiliselt polnud. Hommikul kui Timo tööle läks, lapsed magasid ja õhtul kui töölt tagasi jõudis, sättisid ennast juba taas ööunne minema. Tänane töökorraldus on hooajal pingeline, kuid oluliselt paindlikum ja annab võimaluse asju koos perega teha.
Idee on oluline, teadmised on asendamatud
Tegevusala valikul võeti üheks indikaatoriks maja ümber olemasolev maaressurss, mida on ligikaudu 10 hektarit. Kuna pere hindab puhast ja värsket toitu, kasvatati köögivilju oma aias ja väikeses kasvuhoones juba 10 aastat. Kriteeriumid ja oskused kokku pannes tuligi Timol ja Kellil mõte, et kasvatatakse köögivilju ka edaspidi, aga rohkem. Nii, et jaguks teistele ka.
Teadmisi peenarde rajamiseks saadi YouTubest, vaadates tuhandeid tunde asjakohast materjali. Väärt teadmisi, mida väikesemamahulises köögiviljakasvatuses kasutada, sai Timo regeneratiivse põllumajanduse kursuselt Rootsist. Üldisemaid teadmisi taimekasvatusest omandas alustav põllumajandusettevõtja Järvamaa Kutsehariduskeskuses taimekasvatust õppides. Kõrgelt hindab Timo ka erinevaid veebikursuseid ja praktilisi käed-külge töötubasid.
Muidugi võiks ka ilma koolituseta peenart pidada, kuid kogutud teadmised aitavad tööd teha palju targemalt, säästes aega, raha ja mis kõige peamine – ennast.
Väikesed põllumajandusettevõtjad pole konkurendid, vaid kolleegid
Köögiviljakasvatuses on Eesti mastaabis arenguruumi: isevarustatuse tase on vaevalt pool tarbitavast. Põhjuseid võib Timo sõnul otsida nii suhteliselt jahedast kliimast, mistõttu õuetingimustes ja ilma täiendavate energiaallikateta tootmise periood on lühike, kuid ka toetuste-ja maksusüsteemist. Eesti on üks neljast EL-i riigist, kus toiduainetele soodsamat käibemaksumäära ei rakendata. Meil on käibemaks 20% kui võrdluseks näiteks naaberriigis Lätis on värsketele puu- ja köögiviljadele kohaldatav maksumäär vaid 5%. Samuti on tööjõukulu aiandussektoris pigem kõrge, tööjõu kättesaadavus aga kehvavõitu.
Köögivilju kasvatavad väikeettevõtted on kõik samade raskustega silmitsi ja kui tõesti päris külg-külje kõrval samu asju ei kasvatata, siis omavahelist konkurentsi kartma ei pea. Eesti inimene oskab hinnata kohalikku ja värsket köögivilja ning ostab seda hea meelega. Ollakse nõus kvaliteetse toote eest maksma, kuid kuskilt jookseb ka valulävi, mida ei olda nõus ületama. Siis pöördutakse ikka intensiivtootmisest pärit soodsa importkauba poole. Timo ei arva, et köögivilju kasvatavad väiketootjad oleks omavahel konkurendid, ohuks on hoopis meie turul olevad välismaised suurtootjad.
Erialaorganisatsioonidest on Timo MTÜ Eesti Noortalunike liige, mis on andnud tema sõnul väärtuslikke kontakte ja koosolemisi samade huvide, vaadete, murede ja rõõmudega inimestega. Eriti oluliseks peab ta mõne erialase liikumise või organisatsiooniga liitumist nende puhul, kes on alustanud tegevust uues valdkonnas sarnaselt talle endale. Lisaks kontaktidele on ta Eesti Noortalunike liikmena saanud osaleda asjalikel koolitustel ja silmaringi avardavatel õppereisidel, kus on näinud teiste riikide tootjate tegemisi. Veebilehtedest on usaldusväärsed infoallikad Varbalase kogemuse põhjal pikk.ee ja maheklubi koduleht.
Alustamiseks piisab vähesest
Timo kasutas köögiviljakasvatusega alustamisel võimalust taotleda alustava põllumajandusettevõtja toetust, mida tal õnnestus saada. Selle eest soetati väike traktor, et kondimootori vaeva vähendada ja kasvuhoone, et lühikest taimekasvatusperioodi pikendada.
Kuid alustamiseks piisab ka oluliselt vähemast. Piisab sellest, kui on olemas käru, labidas, reha, kompost, seemned ja kasvõi pisike maatükk. Ahisillal sirguvad taimed nii avamaal kui ka 300 ruutmeetri suuruses kasvuhoones, suurem osa saaki valmib aga populaarsust koguvates permapeenardes.
Taimede ette kasvatamisega on leitud talus moodus, kuidas meie lühikesest hooajast hoolimata ühest peenrast mitu saaki võtta: näiteks möödunud suvel saadi selliselt samast peenrast 4 saaki: redist, hernest, salatit ja uuesti redist. Kokku kasvatati eelmisel hooajal talus umbkaudu 40 erinevat toodet. Tagantjärele tarkusena saab välja tuua, et inimesed tahavad lihtsaid asju: näiteks tilli võinuks maas olla 10 korda rohkemgi, samuti jäi puudu kõige tavalisemast punapeedist ja porgandist.
Kuna rakendatakse üsna otseses tähenduses talust taldrikule lähenemist, siis pole investeeritud ei lao- ega säilitusruumidesse. Traktor, tõsi, on olemas, kuid see eeskätt kiirendab toiminguid, hädavajalik see peremehe sõnul väiketootmises pole.
Lisandväärtuse loojad
Kõik protsessid on talus hoolega läbi mõeldud. Kanapreilid on ringmajanduse musternäide, andes talvel kasvuhoones sügavallapanule oma sõnnikut poetades suurepärase kompostimaterjali ja söövad ära ka kõik ebastandardsed aiasaadused.
Söögiviljade kõrval kasvatatakse ka lihtsamaid lõikelilli, mis pakuvad klientidele silmailu ja üllatuslikul kombel aitavad ka kohalikku toodangut väärindada. Saadusi kombineeritakse omavahel: näiteks punutakse kuivatatud õlelilli sibulavanikutesse. Lillelisi sibulavanikuid osteti peamiselt sünnipäevakingituseks, kuid päris palju telliti neid ka koju vastavalt köögi värvidele. Kes soovis punaste sibulate põhjal siniseid lilli, kes eelistas pastelseid toone, kes soovis nii erksat vanikut kui võimalik.
Pererahval on plaanis algaval hooajal korraldada kohapeal ka mõni õhtusöök, kus talus kasvavat toorainet väärindataks. Eelmisel aastal osaleti kohalikul kohvikute päeval, kus oli valdav osa menüüs olevatest toitudest just oma toodetud toorainest valmistatud. Kui seni on Ahisilla taluaia pererahvas võtnud avatud talude päevast maksimumi ise ringi uudistades, on sel aastal otsustatud kõikidele huvilistele sel nädalavahetusel ka oma taluaia väravad lahti teha.
Väljakutseteks töökoormuse hajutamine ja protsesside lihtsustamine
Töökorralduslikult algab töönädal hooajal taimede eest hoolitsemisega. Koostatakse nimekiri, mis saadused sel nädalal valmimas on ja avatakse tellimused. Tarnepäevale eelneval õhtul suletakse soovide vastuvõtmine, järgmisel hommikul korjatakse kaup kokku, komplekteeritakse, pakendatakse ja viiakse samal päeval inimestele kätte. Põhimõtteliselt on võimalik kogu aeg ka talus kohapeal vajaliku järel käia. Sellisel juhul on hea muidugi ette helistada või kirjutada ja üle täpsustada, kas kõike soovitut ikka on.
Tänaste mahtude juures jõutakse personaalset lähenemist rakendada, oma tarbijaga suhelda ja talle taluaeda näidata. See on kahepoolselt kasulik protsess, mis võimaldab saada kohest ja vahetut tagasisidet oma ettevõtluse arendamiseks aga ka motivatsiooni pikkadeks tööpäevadeks. Timo sõnul käib ta mõnikord koos kliendiga peenarde vahel, kus võtavad koos porgandit ja kõrvalt salatit. Siis suundutakse kasvuhoonesse, kus klient saab ta otsustada, milliseid tomateid ta ikkagi täpselt tahab. Paar karpi mune juurde ja “poes” käidud. Eriti suure elamuse saavad muidugi lapsed, kes on vanematega pealinnast ostlema tulnud. Sellist vahetu kogemuse saamist peab Ahisilla taluaia pererahvas väga oluliseks.
Kindlasti on seesama kogemus ja hea sõna parim reklaam, mis üldse olla saab, kuid igapäevaselt klientideni jõudmiseks kasutavad nad sotsiaalmeediat. Hetkel on kasutuses kaks kanalit: Facebook ja Instagram. Tellimusvormid on vabavarana saadaval Google Formsi platvormil.
Turundus on Timo sõnul väikeettevõtjate jaoks ülioluline. Kuniks ettevõte keskendub tootmisele, tekitab see ainult kulusid. Tulu tuleb siis kui suudetakse toodetu maha müüa. Selleks on aga vaja kompleksseid kompetentse ja pidevat pildil olemist, enda arendamist, kohanemist ja läbipaistvust. Turunduspoolega tegeleb Ahisilla taluaias perenaine Kelli, kes on kommunikatsiooni õppinud ja selles vallas pikalt töötanud.
Tarbija harimine on tootja töö
Timo toob korduvalt välja asjaolu, et oluline osa ettevõtlusest on tarbija teadlikkuse tõstmine ja turundus. Kes taluaias valminud tomatit on proovinud, naljalt enam importkaupa ei taha – isegi kui hinnavahe on mitmekordselt viimase kasuks. Päristoit, mille klient ise kasvukohast kotti pistab ja mis on maitsev, puhas, täis vitamiine ja mineraale, tegelikkuses ei konkureeri ettevõtja sõnul välismaise kaubaga oma omaduste ja maitse osas.
Timo sõnul on ta näiteks mulla tervise ja köögivilja toiteväärtuse vahele võrdusmärki tuues mitme inimese heurekat näinud. Näiteks siis, kui inimene on ausalt rääkinud, et tema ostabki kõige soodsamat köögivilja, mis saada on. Ja tõdeb, et tõesti: perearst käsib pidevalt toidulisandeid juurde süüa, sest keha ei saa toidust vajalikke vitamiine kätte. Lõppude lõpuks maksab see inimene kodumaise ja välismaise intensiivtootja kauba hinnavahe ravimite ja vitamiinidega ikkagi kinni. Vahe on selles, et see raha ei lähe kohaliku tootja kätte, vaid ravimitööstusele.
Ahisilla taluaia visioon on kasvada koos oma tarbijaga ja selle nimel jätkatakse igapäevast tööd ka algaval hooajal.
