Marjakasvatus Eestis ja Joosepi talus
Kodumaiseid marjad on suurema osa eestlaste jaoks oodatud kaup, mille tarbimise tippaeg kestab vaid mõned loetud nädalad. Kuigi kesksuvel mööda Eestis ringi sõites ja turgudel käies tundub, et tegemist on lausa maasikauputusega, jääb tegelikkuses meil isevarustatuse tase nende marjade osas 10 % piirimaile. Ja see on kvaliteetse kodumaise toodangu austajate jaoks ehmatavalt väike number. Tüüpiline kodumaine maasikas on keskvalmiv, maksimaalse saagikusega avamaa mari.
Joosepi talu Põlvamaal on tuntud marja- ja köögiviljakasvataja, kellel müügiletis Balti jaama turul on loo autori kogemust mööda alati järjekord. Kokku on ettevõttes erinevate kultuuride all 80 hektarit kasvupinda, nendest 40-l küpsevad maasikad.
Alustamine
Kui klassikaliselt algavad kogenud ettevõtjate nõuanded alustamiseks ressursside kaardistamise või ettevõtluse eesmärgistamise soovitusega, siis Ranet rõhutab korduvalt, et esmalt tuleks läbi mõtelda maasikate turustamine ja korjamine. Vastasel juhul jääb rõõm suurest saagist lühikeseks ja arvestatav osa toodangust võib jääda põldu või läheb kaubaks üliodava hulgihinnaga.
Sordi valikul on mõistlik mitte ainult saaki ajatada ja kasutada varajast, keskvalmivat ning hilist sorti, vaid leida tuleb ka taim, mis on konkreetse tootja mullastikule ja kasvupiirkonnale kõige sobilikum: Joosepi talus on täna korraga kasvamas keskmiselt 8 erinevat marjasorti.
Alustajatel soovitab Ranet hankida frigotaimed, mis juba 2 kuud hiljem, istustusaastal, esimese saagi annavad. Maasikapõld rajatakse reeglina 3-5 aastaks.
Tehnoloogiate poole pealt oleks hea kohe alustades analüüsida erinevaid võimalusi: kasvatamine tunnelis, kasvuhoones, katteloori all. Üks suurimaid väljakutseid sektoris on saagi valmimise ajatamine, lisaks sortidele saab seda reguleerida just kasvatamise viisiga. Avamaaistandus on küll kõige madalamate rajamiskuludega, kuid pikas plaanis kõige vähem jätkusuutlik. Kui Ranet saaks tänaseid teadmisi ja kogemust kasutades maasikakasvatusega nullist alustada, keskenduks ta eeskätt perioodi pikendamisele, ehk jätaks avamaal tootmise pigem kõrvale, et hooaja pikkus oleks maksimaalne.
Alternatiivsed kasvatusmeetodid nõuavad küll suuremaid investeeringuid, kuid on pikemas plaanis oluliselt jätkusuutlikumad lahendused. Näiteks Hollandis on sellisel moel kohalike värskete marjade tootmisvõimekus pikendatud 9 kuu peale aastas.
Mida soetada
Lisaks taimedele ja kasvumaale on esimene hädavajalik investeering kastmissüsteem: voolikud, veevõtukoht, pumbasüsteem. Viimased kuumad suved on selgelt näidanud, et heitliku ilma peale siinosas lootma ei saa jääda: maasikas vajab kasvamiseks palju vett.
Lisaks maale, taimedele ja väetamis- ning kastmissüsteemile tuleb meeles pidada, et maasika peab peale korjamist jahutama. Alustav ettevõtja ei pruugi kohe külmhoonet hakata rajama, väiksemate koguste puhul piisab ka näiteks jahutusagregaadiga kaubikust.
Üheks suurimaks väljakutseks on täna reavahede niitmine, kuna herbitsiidide kasutamine maasikakasvatuses ei ole Eestis lubatud. Seega on masinate poole pealt vajalik kasutada reavaheniidukit ja traktorit, taimekaitsepritsi. Masinatöid on küll kõiki võimalik teoreetiliselt ka teenusena sisse osta, investeerimisel tuleb iga eseme puhul läbi arvutada, kas ja milline on soetamisel tasuvuse piir just konkreetse tootja ettevõtluskeskkonnast lähtuvalt.
Mõtelda tuleb ka olmetingimuste peale korjajatele: söögitegemise ja pesemisruumid, tihti ka ööbimisvõimalus. Ümberkaudseid inimesi võib olla üsna keeruline põllule saada, seda eriti kuumemate ilmadega, aga ka pühade ajal. Maasikas jaanipäeva ei tähista ja kuumapühadki annavad tema valmimisele ainult hoogu juurde.
Tehnika soetamise vajadus sõltub kavandatava tootmise mastaabist: paljusid töid, vähemalt esialgu, on otstarbekam võtta teenusena. Vaja oleks võimalust kasutada väiksemat traktorit ja niidukit: kuna Eestis on herbitsiidide kasutamine väga tugevalt reguleeritud, siis on maasikakasvatajad hädas reavahede niitmisega. Erinevad agregaadid on aga need, mida võib soetada järk-järgult, saagi müügist saadud vahendeid ettevõttesse tagasi investeerides.
Turustamine ja väärindamine
Turustamisel on valida jae- ja hulgimüügi vahel. Esimesel juhul saab küll kilogrammi eest kõrgemat hinda ja tootjad, kellel on personaalne bränd, omavad maasikauputuse ajal tänu püsiklientidele mõningat eelist. Märkimisväärsed kulutused tööjõule ja logistikale tähendavad olulisi väljaminekuid ja lisatööd, ning panevad kasvataja kombineerimisoskuse suurelt proovile. Kui asju tuleb lahendada ja läbi viia korraga nii põllul kui müügilettide ääres, siis võib vaid arvata, et lihtne see ei ole.
Värske maasika müük on nö mugavaim ja vähim investeerimist nõudev valik. Paraku on see ebapiisav, et tagada rahavoog pikema perioodi kestel. Siin tuleb lisaks kasvutehnoloogiate valikule appi väärindamine. Seda eeskätt selle toodangu osas, mida värskena müüki paisata ei jõuta. Lisaks moosidele, siirupitele ja populaarsust kogunud külmkuivatamisele, mis tehnoloogiliselt üsna kulukas, on võimalik marju ka lihtsalt sügavkülmutada. Selle suuna on ka Joosepi talu täna valinud, oma „kuldset äriideed“ väärindamise osas Ranet alles küpsetab.
Võimalused õppimiseks
Vajalikke teadmisi ja oskusi saab maasikakasvatusega tegelemiseks nii teistelt tootjatelt, taimede ja tarvikute edasimüüjatelt, internetist kui ka ala entusiastidelt.
Ranetit on palju aidanud Eesti Maaülikooli põllumajandus- ja keskkonnainstituudi professor Ulvi Moor, kelle poole ta huvilistel pöörduda soovitab. Roositalu kaitses magistrikraadi Maaülikoolis põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise alal, aiandusalaseid aineid oli õppekavas küll tagasihoidlikult, kuid oma lõputöö kirjutas ta enda tootmise põhjal maasikakasvatusest.
Esindusorganisatsioonidest on Joosepi talu liitunud Eesti Maasikakasvatajate Liidu, Eesti Aiandusliidu ja Eesti Põllumajandus Kaubanduskojaga. Joosep on ka MTÜ Eesti Noortalunikud liige.
Esmast vajalikku informatsiooni saab küsida edasimüüjalt, kellelt maasikataimed ostetakse. Silm tasub peal hoida katsete tulemustel ja teadusartiklitel, Roositalu külastab aktiivselt messe ja teiste maade maasikakasvatajaid, ühe parima sihtriigina toob ta välja Hollandi.
Suvine lisateenistus?
Kuigi Ranet teab rääkida ka loo nende talust taimi ostnud maasikakasvatusega alustanud pankurist, kes oma põhitöölt korjamise ajaks puhkuse võttis ja tegevustega eemalt vaadates vähemalt esimesel aastal toime tuli, kinnitab ülevaade vajalike tööde loetelust, et kasvataja jaoks see kaugeltki mõne nädala tööga ei piirdu. Juba tootmistsüklis sees oleva ettevõtja hooaja alguseks võib lugeda kevadise talvekatete eemaldamise. Seejärel harjatakse vanade põõsaste lehed, antakse kevadväetised, vajadusel kastetakse. Vaadatakse üle ja parandatakse vesirottide poolt ära näritud kastmisvoolikud. Siis järgneb taimekaiste, rohimised, vaovahede niitmised, korjamine ja paralleelselt väetamine. Samal ajal tuleb tegeleda turustamise ja korjajate olme ja logistikaga. Pidevalt tuleb jälgida taimede tervist: kahjureid, jahukastet. Kui viimased marjad on lettidelt tarbijateni jõudnud, tuleb maasikapealised ja reavahed niita, sügisväetist anda, põllud puhtaks teha. Talvel valmistutakse uueks hooajaks, kes tegeleb lisaks väärindamisega, siis on rakendust ka sellega ja töödeldud saaduste müügiga.
Sektoris on Raneti sõnul üsna palju liikumist, mis tähendab seda, et proovijaid on aga kauaks püsima ei jääda. Üheks peamiseks põhjuseks ongi ilmselt asjaolu, et saagi valmimist ei ole ajatatud, turustamine on planeerimata või korjamisplaan veab alt. Selleks, et sektoris konkurentsivõimeline olla on vaja eristuda, riske hajutada, investeerida ja olla eesmärgipärane.
„Paneme maha ja vaatame mis saab“ metoodika on küll üsna populaarne, aga siiani pole teadaolevalt liiga häid tulemusi andnud. Samas ei tasu ühest ebaõnnestunud aastast veel ettevõtlusvaimu kaotada: kõige parem kool on siingi oma vigadest õppimine. Ja kui tundub, et selleks ressurssi väga pole, siis tasub olla uudishimulik ja suhelda aktiivselt teiste tootjatega, et nende kogemused enda jaoks tööle panna.
