Spargli kasvatamine on ala, millel on Eestis hea arengupotentsiaal nii tarbijate kasvava huvi kui väheste tootjate tõttu. Täna on valdkonnas teadaolevalt tegutsemas 3-4 arvestatavat kohalikku tootjat, nendest ühe pikemaajalise kogemusega on Margo Mansberg Erto talust, tema põld on rajatud 8 aastat tagasi.
Mansberg kasvatab rohelist sparglit, mis on tehnoloogiliselt vähem investeeringumahukas. Väga hinnatud tarbijate seas ja levinud Kesk-Euroopas on ka valge spargel, mida täna teadaolevalt Eestis üldse ei toodeta.
Margo sai idee hakata sparglit oma mahetalus kasvatama õppereisilt Rootsi. Enda teada oli ta sellel hetkel esimene Eestis. Hiljem sai teada, et umbes samal ajal alustas katsetamist vähemalt veel üks sparglihuviline ja teab ka rääkida, et juba nõukogude ajal olla olnud Tallinna lähedal keegi kasvataja, kes toona eksootilisi võrseid Tallinna keskturul kohalikele gurmaanidele müüs.
Erto talus kasvab spargel 0,4-l hektaril, kokku on maha pandud 5000 taime viiest erinevast sordist.
Alginvesteering: tükk maad, taimed, nuga ja külmkapp
Rohelise spargli kasvatamisega alustamiseks on vaja Erto talu näitel põldu, seemeneid või taimi, head teravat nuga ja külmkappi.
Spargel eelistab kasvamiseks viljakat ja huumusrikast kergemat mulda. Kasvatamisel on alguse investeeringuks tükk haritavat maad ja paljundusmaterjal. Põllu rajamiseks on võimalik valida 2 põhilise viisi vahel: kas seemnest külvata või osta juurikaid, millel vastavalt hinnaklassile 1-3 punga küljes. 3 pungaga pistikult saab saaki juba esimesel aastal, kuid see on ka kõige kulukam investeeringu mõttes. Seemnest külvates on alustada kõige soodsam, samas tuleb arvestada, et saagi saamiseni kulub 4 aastat.
Toiduks tarvitatavaid võrseid korjatakse käsitsi ja 0,4 ha koristuseks kulub Erto talus hooajal paar-kolm tundi päevas.
Mansbergi 400-l ruutmeetril kasvav toodang mahub ühte tavalisse külmkappi, kuhu saab paigutada umbes 100 kg sparglit korraga. Taim tuleb pärast korjamist kiiresti maha jahutada, et niiskus võrsest ei kaoks.
Ülalmainitud inventarist tootja sõnul piisab, et algust teha ja väiksemas mahus alaga tegeleda.
Proovijaid palju, tegijaid vähe
Margo on tuntud mahetootjana ja tegutsenud pikka aega valdkonna konsulendina. Sparglikasvatuse huviga on tema poole pöördutud omajagu ja katsetajaidki on teadaolevalt olnud. Ometi loobutakse kiirelt.
Peamine põhjus on see, et mahedalt kasvatades on ülikriitline hoida põld umbrohuvabana, et taim saaks kasvuruumi. Võrsete noppimisega võetakse taimelt aga eelis umbrohtude ees, seega tuleb esimesed 2-3 aastat teha intensiivset käsitsitööd, et taim jõuaks korralikult juurduda ning tugevaks muutuda. Nii juhtubki tihtipeale, et umbrohi lihtsalt lämmatab spargli ja võtab kasvamiseks vajaliku ressursi ära.
Nagu teistelgi oma ala pioneeridel on ka Margo teadmised tulnud lisaks välismaal teisi ettevõtteid külastades nähtule, internetis surfates. Alaga tegeledes tulevad kasuks üldised teadmised taimekasvatusest ja köögiviljandusest.
Väiketootjad toetab turustamisel ühistegevus
Spargli puhul tuleb arvestada, et tegemist on temperatuuritundliku kaubaga, mis pakiautomaadis ootamist ei talu. Sprarglisõbrad saavad oma kauba kätte talust kohapealt, müüki jõuab vitamiinirohke hõrgutis ka läbi Selveri poeketi. Mansberg toob välja, et Selveri teadlik strateegia kohaliku väiketootja toodangu soosimisel on paljudele ettevõtjatele suureks toeks. Samuti on Margo üks TÜ Lõuna-Eesti Toiduvõrgustiku eestvedajatest. Läbi tulundusühistu turustatakse ühiselt piirkonna tootjate kaupa.
Eesti inimene oskab tootja kogemuse põhjal sparglit kõrgelt hinnata. Kasvataja ise oma toodangut toorelt väga ei tarbi, tema lemmik on sparglirisoto kus maitse kõige paremini välja tulevat. Küll aga teab ta kliente, kes talust koduteel on kilo varsi ära krõbistanud.
Ühe võimaliku väljundina viskab ta õhku oma toodangu väärindamise tootmise vahetus läheduses asuva pop-up restorani läbi, kus paaril suvekuul sparglist tehtud roogasid nautida saaks. Sedasorti konseptioon on mujal maailmas levinud ja küllap oleks Eestiski huvilisi tarbimas omajagu.
Kõigega tasub tegeleda
Kui küsida, millest Mansberg unistab, siis toob ta naljaga pooleks välja, et aianduses üldiselt on mujal maailmas juba üsna levinud robotid, kes suudavad kulukat inimtööjõudu asendades saaki koristada 20-elt hektarilt. Roboti hind jäävat 80 000 euro kanti. Selliste mahtude ja summadega on väikesel ettevõtjal Eestis keeruline konkureerida, kuid unistada ikka võib. Siin on ka ilmselt üks vastustest, miks kohalikku köögivilja ja marjakasvatust, mis niigi katab meie inimeste vajadusest alla poole, hoogsalt kokku tõmmatakse.
Erto talu peremees julgustab siiski uusi sparglikasvatajaid sektorisse sisenema, sest tarbijad ootavad kodumaist supertoitu väga. Iseäranis hea meel oleks, kui keegi ka tehnoloogiliselt keerukamat valget sparglit Eestis tootma hakkaks.
Aastaid teiste põllumajandusettevõtjate nõustamisega tegelnud mees toob välja, et temalt on sadu kordi küsitud, et millega siis maal tasub ettevõtluse mõttes tegeleda? Margo ütleb, et esimene eeldus hakkamasaamiseks on, et ala peab endale meeldima. Siis on soovi ja huvi uurida ja tegutseda ning sellevõrra ka võimalused õnnestumiseks oluliselt suuremad.
Kui huvi ja tahtmine olemas, siis tasub end alaga kurssi viia ja peale hakata. Ettevõtlusega alustamiseks ja oma asja tegemiseks valet aega pole. Sest ilmselgelt on Mansbergil jutus iva, kui ta ütleb tegevusala valiku kohta: “Pole ühtegi valdkonda, mis oleks nii lootusetu, et mitte keegi sellega enam ei tegeleks”.
