Iseloomustus

Mustikapõõsaste juurestik on suhteliselt õrn ja paikneb pinnalähedaselt. Vanematel põõsastel võib juuri näha multši all ja selletõttu on põõsad väga põuaõrnad.

Kännasmustikad kasvavad põõsana, poolkõrge kasvuga mustikasortide taimed kasvavad alguses põõsana, kuid olenevalt sordist võivad hiljem ajada risoome ja seetõttu on soovitatav kasutada kilemultši. Ahtalehised mustikad levivad risoomidega ja seetõttu saab neid kasvatada edukalt freesturbaväljadel, kus nad aastatega katavad kogu pinna. Mustikapõõsaid saab vähem sobivas kasvukohas kasvatada edukalt turbapeenras, mille katmiseks on kasutatud kas orgaanilist või sünteetilist multši.

Õiepungad moodustuvad saagile eelneval suvel okste tippudes ja ühest pungast kasvab varakevadel lühike võrse 5…12 õiega. Oksa tipus moodustub mitmeid lühikesi viljaoksi õitega ja seetõttu meenutabki viljunud oks viinamarjakobarat.

Viljad on suured ja olenevalt sordist 7…25 mm läbimõõduga, kujult ümarad või vähe lapikud. Värvuselt mustad kuni hele sinised, helesinise värvuse annab vahakirme. Viljaliha on valge. Mustikast valmistatud tooted on aga siiski tumedad, kuna värvaine eraldub viljakestast kuumutamisel. Samuti määrivad suud külmutatud kultuurmustikad.

Sügisel muutuvad lehed punaseks ja püsivad sellisena kaua, mistõttu on mustikad dekoratiivsed ja neid kasutatakse ka haljastuses. Punane lehevärvus sügisel on tingitud temperatuuride kõikumisest ja näitab kasvu lõpetamist.

Mustikapõõsaste talvekindlus oleneb kasvu õigeaegsest lõpetamisest sügisel. Noored taimed ei lõpeta sügisel kasvu ja seetõttu võivad okste tipud külmuda. Oluline on sellega väetamisel arvestada. Tihti esineb ka hilissügist õitsemist. Külmaõrnemaks võivad jääda hilise saagi valmimisajaga sordid. Külmakahjustused võivad esineda, kui temperatuur langeb alla -30oC.

Kasvutingimused

Mustikaid on erinevaid liike – osad kasvavad ainult metsades, kuid mitmeid liike kultiveeritakse istandikes. Kultiveeritavate liikide puhul sõltub kasvatustehnoloogia oluliselt liigist ja sordist. Põhjamaades levinud mustikasordid on enamasti saadud erinevate liikide ristamisel. 

Eestis on tuntud ja meie metsades kasvavad liigid, mida ei kultiveerita:

• harilik mustikas –Vaccinium. myrtillus
• sinikas –V. uliginosum

Põhja Ameerikast on pärit kultiveeritavad liigid:

• kõrge e. kännasmustikas – Vaccinium corymbosum
• madal e. ahtalehine mustikas – V. angustifolium
• poolkõrge mustikas –  kahe eelneva hübriid

Istutamine

Mustikas kasvab kõige paremini päikesepaistelises ja piisavalt varjatud kohas, kuid mitte täiesti avatud tuulises kohas. Kuna põõsasmustikas on madalajuurne, ei talu juurestik seisvat vett ega põuda. Istikud on soovitav istutada laugele kallakule või 10-20 cm kõrgusele tõstetud peenrasse, nii et liigne vesi eemaldub ja kasvusubstraat jääb õhuliseks. Substraadi all on soovitatav drenaaž, eriti tihedatel liivsavi- ja savimuldadel. Mustikale on kasulik kasvusubstraadile lisatud seenejuurepreparaat (mükoriisa).

Istandiku rajamisel võib kasutada ühe-aastaseid kasseti– või kahe-aastaseid potitaimi. Väga head on ka kilerullides juurdunud taimed. Kui istiku oksad ei ole korralikult harunenud, siis lõigatakse oksad 5…10 cm pikkuseks, soodustamaks uute okste kasvu alumistest pungadest. Kasvuhoones kasvatatud taimed vajavad enne avamaale istutamist karastamist. Kasvukohale istutatakse pärast öökülmade ohu möödumist. Mullapalliga taimi võib istutada kogu vegetatsiooni perioodi jooksul. Septembris pole enam soovitatav istandikku rajada, kuna oht talvekahjustusteks on sel juhul suurem. Lisaks võib juurdumata taimedel esineda kevadel ka külmakergitusi. Enne istutamist jälgitakse, et muld oleks parasniiske. Eriti oluline on see turbaga peenardele istutamisel, sest turvas ei niisku kergelt ja seda enam, kui tegemist on kilemultšiga. Potid või kassetid uputatakse enne istutust korraks vette, et mullapall oleks täielikult märg.

Kilesse võib augud noaga lõigata, suurema istanduse puhul kasutatakse selleks pikema varre otsa konstrueeritud lõikurit. Taimede vahekauguseks peenras jäetakse 1 m ja taimed istutatakse mõni cm sügavamale, kui nad seni kasvasid. Kui kasutatakse orgaanilisi multše, multšitakse taimede read pärast istutamist. Mustika kasvukohas peaks muld olema kindlasti happeline (pH 4,5-5,5), kohev ja vett läbilaskev. Mulda saab parandada happelise turbatoote, kookoskiu ja jämeda liivaga. Kevadise istutamise korral väetatakse enne multši laotamist, kuid suve teisel poolel istutatud taimi väetatakse järgmisel aastal.

Eduka tolmeldamise tagamiseks on soovitatav istutada vähemalt kaks või enam sorti. Lisatolmlemiseks soovitatakse kindlasti kimalasi, hea tolmeldamise korral võib saak tõusta kuni 20%. Soovitatav pesade arv on 3-4 pesa hektari kohta. Istikute arv olenevalt sordist on 2250-5000/ha, sobiv istikute vahe sõltub sordist, kuid võib kasutada näiteks reavahet 275 cm ja istiku vahet 90 cm. Kastke istikuid hästi ja kandke seemikupõhjale 5-7 cm paksune koorekate, et vähendada mulla kuivamist ja vältida uute umbrohtude kasvu.

Mustika parim istutusaeg on kevadel või suve alguses. Seemikuid võib istutada kogu kasvuperioodi vältel.

Paljundamine

Seemnete külvamine on soovitatav ainult sordiaretuse puhul. Sorte paljundatakse vegetatiivselt.

Puitunud pistikutega paljundamisel kasutatakse eelmise aasta oksi, mis peavad olema küllalt tugevad. Ülemine kolmandik oksast on tarvitamiskõlbmatu (õiepungad), alumine osa juurdub halvasti. Lõikamise aeg on varakevadel märtsis – aprillis. Pistiku pikkus on 10 kuni 15 cm ja sellel on 5 või 6 punga. Substraadina kasutatakse turba ja liiva segu 1:1. Soovitatav temperatuur on 20… 25oC. Pistikute istutusskeem on 5…10 cm x 3…5 cm ja nii sügavalt, et ülemine pung jääb välja. Pistikute kasvatamine toimub kas kasvuhoones, lavades või kattega peenral (kiletunnelis). Kevadel areneb ülemisest pungast võrse ja pistikud juurduvad alles juulis.

Rohtsed pistikud tehakse juunis, kui võrsed ei ole veel kasvu lõpetanud. Kasutatakse 10 cm pikkusi kõrvalvõrsete tippe. Oluline on jälgida, et puitumine ei oleks veel alanud. Pistiku alumisel osal eemaldatakse lehed ja pistetakse 4…5 cm sügavuselt turba liiva segusse. Augustis algab juurte moodustumine. Paljunduspeenrale jäävad pistikud ka talvituma ja kevadel võib nad istutada puukooli.

Saagikus

Mustikasaak võib olla keskmiselt 5 t/ha. Mustikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi peavad marjad olema,  terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Siinkohal tuleb arvestada, et mustikad korjatakse täisküpsuses, sest järelvalmimist ei toimu. Sagedamini esinevaks kvaliteedi probleemiks ongi marjade õige küpsusaste. Küpsust saab hinnata marja värvuse järgi – marjad peavad olema üleni ühtlaselt värvunud. Kvaliteetsed ei ole mustikad, mille viljavarre kinnituskoha ümbrus on roosa või isegi valkjas. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka varjundi. Kuna mustikate värvuse määrab vahakirme, siis marjade edasisel käitlemisel tuleb vältida vahakirme mahakulumist. Vahakirmeta marjad ei ole kaubandusliku väljanägemisega ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada.

Saak on soovitatav korjata vara hommikul, kui on veel jahedam, sest siis säilivad marjad paremini ja on ka raskemad. Kui saagikoristus toimub väga palava ilmaga, siis kuumenevad marjad liigselt, muutuvad pehmeks ning on kergesti vigastatavad. Korjatud marjad peavad olema kuivad, et vältida vahakirme kadumist viljadelt ja seeläbi kiiremat riknemist.

Kuna tegemist on suurte atraktiivsete marjadega, müüakse neid värske marjana väikestes karpides. Saagi avaturul või talust müümisel võib korjamisel kasutada odavamaid kaaneta pappkarpe. Poodides realiseerimisel kaetakse karbid spetsiaalse kilega või paremal juhul kasutatakse on augustatud kaanega plastmassist karpe.

Koristamine ja säilitamine

Mustikad korjatakse täisküpsuses, sest järelvalmimist ei toimu. Täisküpsuse üle saab otsustada eelkõige marja värvuse järgi, kusjuures tuleb jälgida, et marjad oleksid üleni saavutanud ühtlase, marjale iseloomuliku värvuse. Tähelepanu pöörata eelkõige marja viljavarre kinnituskoha ümbrusele, sest just see osa marjast värvub kõige viimasena. Tihti korjatakse pooltooreid vilju, millede viljavarre kinnituskoha ümbrus on täiesti roosa või isegi valge. Sellised viljad ei ole saavutanud mustikatele iseloomulikku keemilist koostist ning nende väljanägemine turustamiseks ei ole hea. Pärast sügavkülmutamist omandavad sellised viljad üleni roosaka värvuse.

Kui viljakest on muutunud siniseks, on vaja oodata korjamisega veel nädal, et marjad saavutaksid vajaliku küpsuse ja aromaatsuse. Sel nädalal kasvavad viljad veel 20% ja suureneb aroomiainete ning suhkrute hulk. Valminud mustikad ei varise kergelt ja võivad valminult olla põõsal ca 10 päeva, kuid on ka sorte, mille marjad varisevad kergemini.

Mustikamarjad on küllaltki tugevad, kuid ometi tuleb jälgida, et marjad ei saaks liialt muljutud. Saagikoristusel, sorteerimisel, pakendamisel, transpordil ja säilitamisel on kõige suurem oht marjade muljumiseks. Mustikate marjad on pealt kaetud vahakirmega, mis kaitseb vilju haigustekitajate ja mõneti ka vigastuste eest. Vahakirme ei ole küll erinevatel kloonidel ühesugune, näiteks mustadel marjadel vahakirme puudub ja seega nende välimus ei muutu. Marjade koristamisel tuleb vältida marjade hõõrdumist. Vahakirmeta marjad kaotavad oma kaubandusliku väljanägemise ja säilivad halvasti. Vahakirme paremaks säilitamiseks tuleb marju võimalikult vähe liigutada, neid ei tohiks valada ühest anumast teise, marjad peavad olema kuivad, neile ei tohi millegagi peale suruda jne.

Autor: Kadri Karp (september 2014)