Iseloomustus

Vaarikas (Rubus idaeus) on ühe- ja kaheaastaste vartega poolpõõsas, mille juurestik paikneb suuremas osas pinna lähedal.

Juurtel tekivad lisapungad, millest arenevad maa-alused võsundid, mis jäävad mulda talvituma ja tärkavad mullast järgmisel kevadel. Samuti arenevad uued võrsed juurekaela pungadest, seetõttu võib vaarikat kasvatada kilemultšiga ka põõsana.

Vaarikasordid on erineva viljakandvusega. Varem levinud sortidel hakkavad vilju kandma uued võrsed alles teisel aastal ja saak valmib juulis. Taasviljuvate sortide puhul viljuvad ka 1 aasta võrsed ja teisel aastal kannavad samad varred, mis on siis juba puitunud oksad. Saagivalmimine on sellistel sortidel augustist kuni külmadeni. Eeltoodud iseärasusi on vaja arvestada ka istandiku planeerimisel.

Teise aasta okstel kandvate sortide probleemiks on talvekindlus, mis sõltub võrsete puitumisest sügisel. Sademeterikka sügise või üleväetamise korral ei lõpeta võrsed sügisel kasvu ja kahjustuvad talvel, kuna talvel algab pungades elutegevus 5oC juures ja sellega langeb oluliselt võrsete külmakindlus. Seetõttu on vaarikale ohtlikud Eestis sagedased kevad-talvised temperatuuri varieerumised. Õiealgmete moodustumise algus oleneb ilmastikust, kuid algab orienteeruvalt septembris. Diferentseerumine algab võrse tipust. Kriitiline periood on vaarikale juulikuus, kui valmib saak ja toimub aktiivne uute võrsete kasv. Sel perioodil on oluline niiskus (toitainete kättesaadavus).

Ettevalmistus

Kasutatakse erinevaid kasvatusviise. Laialdaselt praktiseeritakse vaarika kileviljelust, võib kasutada ka peenravaipa, sest selle vastupidavus on pikaajalisem.

Kilemultši kasutamisel on mulla soojus- ja niiskustingimused paremad ja esimesel aastal vaarika vegetatiivne kasv intensiivsem. Nii saadakse arvestatav saak juba teisel istutusjärgsel aastal; multšita istandik jõuab saagikandeikka kolmandal istutusjärgsel aastal. Musta kilemultšiga istandikus on ka vaarika viljade valmimine varajasem. Kilemultšiga kasvatamisel on maa ettevalmistus sarnane kilega maasikakasvatusega.

Vaarikaistandik hakkab arvestatavat saaki kandma kolmandal aastal pärast istutamist. Saagikandeperiood on 8…10 või rohkemgi aastat, olenedes istandiku seisundist. Saagikande alguseks paigaldatakse toestus, mis on küll suur ja kulukas töö, kuid ilma toestuseta vajuvad varred saagi raskuse all maapinnale, halvimal juhul murduvad.

Samasse kohta võib uut istandikku rajada 5…6 aasta möödumisel. Vahekultuurideks sobivad hästi hooldatud kaun- ja köögiviljad (v.a ristõielised) ja teraviljad.

Kasvutingimused 

Vaarikas on Eestis olnud rohkem koduaiakultuur. Kasvutingimuste suhtes on vaarikas üsna nõudlik kultuur.

Eesti tingimustes ei saa loota iga-aastast stabiilset saaki. Ebasoodne talvitumine võib mõnel aastal viia saagi miinimumini. Kaasajal on üha enam populaarsust võitmas taasviljuv vaarikas, mis  on levinud Euroopas, Uus-Meremaal ja Ameerikas. Paljudes maades kasvatatakse seda ilmastikumõjude vähendamiseks  kiletunnelites. Kile all saab optimeerida niiskuse hulka, sügisel saab saaki kauem ja marjad ei hallita. Kunagi võib kiletunnelite kasutamine osutuda perspektiivseks ka Eestis, kuid see sõltub turu nõudlusest ja vaarikate hinnast. Samas on taasviljuva vaarika istandiku planeerimisel vaja arvestada, et peamine osa saagist valmib augusti lõpus ja septembris, mil on niisked ööd ja tihti ka jahedad niisked ilmad. Seetõttu on vaja valida koht, kus on õhku ja tuult.

Vaarikas vajab head toitaineterikast ja hea niiskusrežiimiga mulda.

Vaarikate edukaks kasvatamiseks on oluline hea asukoht ja mullatüüp. Valige päikesepaisteline ja soe koht, mis on hästi kuivendatud ja kus on sügav liivsavi pinnas, milles on palju orgaanilist ainet. Vältige savimuldasid. Tavaliselt on need halvasti kuivendatud ja hea drenaaž on hädavajalik, kuna vaarika juurestik ei talu seisvat vett . Liivaseid muldasid saab parandada orgaanilise aine lisamisega, kuid hea saagi saamiseks on vaja lisavett ja väetist.

Vältige istutamist kohtadesse, kus on kasvatatud vaarikaid, kartulit, tomatit või maasikaid. Võib esineda juurehaigusi, mis võivad nakatada vaarikaid. Samuti on soovitav uued vaarikataimed   istutada vanadest taimest ja vaarikate metsikutest kasvukohtadest võimalikult kaugele. Seda tehakse selleks, et vältida haiguste ja kahjurite edasikandumist uutele taimedele. Tuulte eest kaitstud aladele istutamine vähendab varte purunemist ja talvevigastusi.

Vältige ka madalaid alasid, mis võivad olla halvasti kuivendatud ja on seetõttu altid külmakahjustustele.

Maa istutuseelne umbrohutõrje on sama, mis maasikaistandiku rajamisel. Istutuseelne väetamine on soovitav teha vastavalt mullaanalüüsile. Vaarikas eelistab nõrgalt happelist mulda (pH 5,6…6,5). Happelisi muldi lubjatakse. Sobiv muld peaks I. Ruutiaineni andmetel sisaldama toiteelemente 1 kg mullas järgmiselt: K 150…300 mg; P 12…20 mg; Ca 2000-2600 mg; Mg 200…400 mg.

Toitainete omastamise seisukohalt on oluline ka toitainete vahekord mullas. Soovitav kaaliumi ja magneesiumi suhe on 1:1 ja kaaliumi-kaltsiumi suhe 1:5…10. Mulla huumusesisaldus peaks olema vähemalt 2%. Madala huumusesisaldusega muldadele on vaja anda orgaanilist väetist, sõnnikut, komposti või muud. Toitainetevaesele mullale on soovitatav anda kuni 200 t/ha sõnnikut. Haljasväetis asendab kuni 45 t/ha sõnniku koguse.

Vaarikale sobivaim kasvukoht on päikeseline ja soe ning kerge mineraalmuld, kus vesi ei seisa juurestikul. Vaarikas ei talu üleujutust. Harimisjärgselt jälgitakse, et istandikku ei jääks lohkusid, kuhu lumesulamisvesi pikemaks ajaks pidama jääb. Katteks võib kasutada näiteks koorkatet, kilet  või peenravaipa, et pidurdada umbrohu kasvu ja kaitsta mulda läbikuivamise eest. Vaarikas vajab hoolikat kastmist.

Mulla ettevalmistamine

Selleks, et istikud püsiksid produktiivsusena mitu aastat, tuleb enne istutamist pinnas eriti hoolikalt ette valmistada. Võimalusel alusta ettevalmistusega 1 aasta enne istutamist

Katteks võib kasutada näiteks koorkatet, kilet  või peenravaipa, et pidurdada umbrohu kasvu ja kaitsta mulda läbikuivamise eest. Vaarikas vajab hoolikat kastmist.

Sobiv istikute vahe on olenevalt sordi suurusest 40-60 cm ja reavaheks, olenevalt toetusviisist  2-3 m. Neljaliikmelisele perele piisab u. 10 istikust, see annab suvel 10-20 liitrit saaki. Vaarika koristushooaeg on pikk. Saagitase on kõrgeim umbes kolm aastat pärast istutamist ja vaarikad võivad anda saaki kuni 10-15 aastat.

Vaarika väetisena võib kasutada marja- ja puuviljaväetist vastavalt pakendil olevale juhendile. Vaarika kasvukoht tuleks, väetada enne istikute istutamist.

Kevadel enne kasvu algust lõigatakse maha eelmise aasta viljavõsud, sest need ei hakka enam kasvama. Samal ajal saab surnud ja kahjustatud võrsed ning reast välja kasvanud võrsed maapinnani eemaldada. Kõrgeid võrseid saab ülemise tugitraadi kohal lühendada, nii on vaarikaid kergem korjata.

Saagikus

Vaarikasaak on keskmiselt 4…6 t/ha. Kõrgemate saakide saamisel on probleemiks olnud sortide talvekindlus ja saagi riknemine. Taasviljuvate sortide saagikus sõltub aga sügisilmadest. Vaarikad peavad vastama üldisele turustamisstandardile, mille järgi on kvaliteetsed marjad terved, puhtad, pinnaniiskuseta, võõra lõhna ja maitseta. Küpsuse miinimumnõuete järgi peavad marjad olema piisavalt arenenud, kuid mitte ülearenenud, ning piisavalt küpsed, kuid mitte üleküpsenud. Marjad peavad olema niisuguses valmimis- ja küpsusastmes, et nende küpsemine võib jätkuda rahuldava küpsusastmeni. Vaarikakasvatuses on oluline jälgida õiget küpsusastet, sest üleküpsenud marjad riknevad ja ei kannata transporti.

Autorid: Asta Libek ja Kadri Karp (september 2014)