Hobuste eduka aretuse eelduseks on, et aretajad määraksid kindlaks aretuse eesmärgi ja püsiksid sellel suunal pikemat aega. Selleks tuleb ette näha, milliseid omadusi oodatakse hobustelt 40-50 aasta pärast. Tõenäoliselt peetakse enamus hobuseid inimeste vajaduste rahuldamiseks vaba aja veetmisel, spordis ja looduses liikumisel. Sellest olenevalt on suurim tarve hobuste järele, kes on hea iseloomuga, kuulekad, rahuliku temperamendiga, kergesti õpetatavad, meeldiva välimusega ning spordihobusena suure liikumiskiiruse ja vastupidavusega.

• Puhasaretuse kasutamise puhul kuuluvad paaritatavad täkud ja märad samasse tõugu. Saadud järglased kasvatatakse üles sellele tõule kohastes tingimustes.
• Ristamine on hobusekasvatuses väga laialt levinud. Selle meetodi järgi kasutatakse eri tõugudesse kuuluvaid täkke kohalike märade paaritamiseks. Saadud ristandid on tavaliselt suuremad, töövõimelisemad kui kohalikud hobused, kuid samal ajal söötmis- ja pidamistingimuste suhtes nõudlikumad.

Paaride valik

Hobuste tõuaretuseks tuleb valida niisugused märad, kellest on võimalik saada ja üles kasvatada häid noorhobuseid. Sugutäkkudele esitatakse karmimaid nõudeid – ta peab täielikult vastama tõutüübile, peab kuuluma kõige sobivamasse aretuseks valitud tõugu, peab olema märadest parem, parandaja, ei tohi olla märade veresugulane. Tõuhobuste hindamise eesmärk on nende arvelevõtmine, tõuomaduste hindamine ja sel teel paremate tõuhobuste väljavalimine aretuseks. Hobuseid hindab enamasti selleks moodustatud hindamiskomisjon. Hobust hinnatakse tema eluea jooksul reeglina tõuraamatusse kandmisel ja pärast järglaste aretusväärtuse kindlakstegemist.

Ükski valik ei taga hea varsa saamist, kuid paare valides ei tohiks ära unustada mära omadusi ja võimalusi. Valides aretuseks sobivat mära, tuleks pöörata tähelepanu järgmistele aspektidele:

• kehaehitus – teatud kindlad aspektid hobuse kehaehituses on päritavad, seega tuleks aretuseks valida ainult neid märasid, kellel ei ole eksterjöörivigu;
• temperament – varss võib pärida oma ema temperamendi ja iseloomu, ka on hea iseloomuga mära tõenäoliselt hea ema;
• vereliinid – hea sugupuuga varssa on tõenäoliselt kergem müüa kui tundmatu päritoluga looma;
• võistlustulemused – planeerides aretatava hobuse tüüpi, näiteks kolmevõistlus-hobust, annab heade võistlustulemustega mära tõenäoliselt parema järglase.

Enamasti on head täkud hästi reklaamitud ja nende järglaste kvaliteet teada. Enne lõpliku valiku tegemist tuleks täkke vaatamas käia. Täku valimiseks tuleks koostada lühinimekiri arvestades järgmiseid aspekte:

• võistlustulemused – vali täkk, kes on valitud ala oma võimeid näidanud;
• järglaste andmed – on otstarbekas kasutada täkku, kellel juba on edukaid järglaseid,
• kehaehitus – ära vali täkku samade eksterjöörivigadega, mis on märal. Kui mõlemal vanemal on sama viga, siis on tõenäoline, et ka järglasel esineb just see;
• suurus – suuremalt täkult on võimalik saada suurem varss, kuid üle pingutada ei tohi.

Mida vähem on valikuomadusi, seda kiiremini saavutatakse edu. Hobuste valikul on vaja eristada olulisi omadusi mitteolulistest ja vähendada valikuomaduste arvu miinimumi, kuid arvestades kõiki olulisi omadusi. Tähtsad on omadused, millest sõltub looma aretusväärtus ja hobuste aretuse eesmärgile jõudmine. Põhilisi valikuomadusi võib jaotada järgmiselt: viljakus, liikumiskiirus, veojõudlus, sammuomadused, eksterjöör ja mõõtmed, tervis, temperament ja iseloom, värvused jm.

Aretusväärtuse hindamine

Pärilikkus üldiselt on organismi võime anda omataolisi järglasi. Päritavus on hinnang selle kohta, kui palju võiks vanema konkreetne omadus päranduda järglasele. Päritavus on üks olulisematest aspektidest, mida arvestatakse paaride valikul. Päritavus mõõdab pärilikkuse suhtelist tõenäosust ja keskkonnamõjusid konkreetse tunnuse arenguks.

Hindamine toimub iga looma fenotüübi järgi ja seetõttu tuleb arvestada, et looma genotüüpi mõjutab arvukalt keskkonnategureid. Neist tulevad arvesse söötmine, pidamine, vanus, aastaaeg, tehnoloogia. Keerukamaks muudab arvestamise olukord, et erinevad genotüübid on välistegurite poolt erinevalt mõjutatavad.

Aretusväärtus on tõulooma geneetiline potentsiaal, võrreldes tõukaaslastega, arvestades majanduslikku tasuvust. Hobusekasvatusse toodi indeksarvutamine sisse 1979. aastal ametliku eeskirjaga täkkude tõuaretusse valimise kohta. Indeksi arvutamiseks määravad aretusühistud üldjuhul oma aretusprogrammis kindlaks suhtelise kaalu ehk tähtsuse üksikutele jõudlustunnustele olenevalt aretussuunast. Näiteks koolisõiduhobuse või hüppehobuse omadused. Indeksist ei ole tingimata alati abi. Ta on ainult niisama hea kui on ta aluseks olevad andmed. Ebaõiged andmed annavad ebaõige tulemuse. Ka ei ole indeks absoluutne; ta on ainult üks informatsiooniallikatest, mida aretaja saab kasutada. Kuna igas tõus on suurem osa loomi lähedal keskmisele tasemele ja kuna on kokku lepitud, et standardhälve (hajumise suurus) on numbriliselt 20, siis on 60% loomade indeks 80 ja 120 vahel.

Täkutestid – 100-päeva testi korraldatakse noortele täkkudele. Hinnatakse täkkude iseloomu, temperamenti, koostöövalmidust, ratsastatavust, samuti hüppevõimeid, liikumist ja tulemuste potentsiaalsust. Testi korraldatakse nii Põhja-Ameerikas kui Saksamaal, vähem ka Taanis ja Belgias (enamasti Saksas aretatud tõugudele, ka Hollandi ja Belgia tõud), nii kooli- kui takistussõiduhobustele. Hindeid antakse 10-palliskaalas. Nelja-aastastele ja vanematele täkkudele antakse 5 lisapunkti vanuse eest. Testist kõrvaldatakse hobused, kes said vastava osa eest 2 või vähem punkti. Testist kõrvaldatakse ka hobused, kes ei läbi veterinaarkontrolli. Iga täku saadud punkte võrreldakse selle ja paljude eelmiste sarnaseid teste läbinud täkkude keskmiste hinnetega. Täkk saab plusspunkte, kui tema tulemused on keskmisest paremad ja miinuseid, kui halvemad. Neid saadud punkte kaalutakse iga kategooria kohta arvutiprogrammi abil. Arvutatakse kaks eraldi indeksit koolisõidu- ja hüppeomaduste kohta.

Soomes on hinnatud noortäkke kolmepäevase testiga. Esimesel päeval hinnatakse välimikku, teisel liikumist ja vabahüpet, kolmandal hinnatakse allüüre võõrratsaniku poolt.

Hanna Kreen, EESTI HOBUSE KAITSE ÜHING, 2014