Pea kõik hobusepidajad ülehindavad oma hobuse töökoormust.

Hobuse koormust jaotatakse töö kestuse ja iseloomu järgi ülalpidamiseks, kergeks, keskmiseks ja raskeks tööks.

Ülalpidamine

• Grupiboksis pidamine ja kaks jooksutamist nädalas
• Boksis pidamine, üks tund rahulikku tööd päevas

Kerge töö

• Grupiboksis pidamine, üks tund rahulikku tööd päevas
• Boksis pidamine, üks tund intensiivset kooli-, hüppe- või vankritreeningut päevas

Keskmine töö

• Igapäevane kahe- kuni kolmetunnine treening kokku 30-minutise galopiga
• Igapäevane tunnine intensiivne kooli- või hüppetreening ja mõned pikemad väljasõidud
• Intensiivne kooli- või hüppetreening neli kuni viis korda nädalas ja võistlused nädalavahetusel
• Igapäevane intensiivne kaarikusõit künklikul maastikul ja maastikusõit nädalavahetusel

Raske töö

• Igapäevane matkatreening kuue- kuni kaheksatunnise rahuliku tööga
• Igapäevane kolme- kuni neljatunnine treening kokku 45 minuti galopiga
• Igapäevane kahe- kuni kolmetunnine intensiivne kooli- või hüppetreening
• Vankrimatkad künklikul maastikul või terve päeva kestev põllutöö

Kasutamise viisid

Hobuste kasutamine tööloomadena vähenes suuresti pärast Teist maailmasõda seoses tehnika hüppelise arenguga. Ajal, mil vanemad inimesed väärtustasid traditsioonilist töökaaslast, vaimustas noori neljarattaline tehniline seade. Hobust tuleb ka pühapäeviti sööta ja hooldada, mistõttu väheneb loomapidaja vaba aeg, samal ajal kui traktor on garaažis alati töövalmina ootamas. Siiani on hobuse kasutamine aktuaalne Aafrikas, enamasti ratsuna, vähem transpordiloomana, harvem põllutöödel. Poolas, Jugoslaavias ja Venemaalgi kasutatakse hobuseid koormavedudel.

Tööloomana kasutatakse hobust järgmiselt:

• ratsahobune (hobuse kasutamine näiteks lammaste karjatamisel);
• põllutööhobune;
• metsatööhobune;
• sõjaväehobune. politsei. Ratsapolitsei eksisteerib alates 1758. aastast (London) ja on tänapäeval tuntud terves maailmas (kõige kuulsam on arvatavasti Kanada kuninglik ratsapolitsei). Eriline tähendus on ratsapolitseil ka arengumaades: enamikus India linnades kasutatakse just ratsapolitseid suurte palverännakute ajal püha Gangese juurde saabuvate rändurite üle valvamiseks, samuti kasutatakse Indias ratsapatrulle Pakistani piiri valvamiseks; ratsapolitseinikke on Indias tõenäoliselt rohkem kui ülejäänud maailmas kokku.

Ratsasport

Ratsasport kui sõna tähistab üldist terminit. Ratsaspordi all mõistetakse erinevaid hobuste ja inimese koostöös toimivaid spordialasid, kuid palume seda mitte segi ajada traavispordi ja hobuste võiduajamistega.

Tuntuim, maailmas enim harrastatav ja üks kaheksast FEI (Federation Equestrian International) ametlikust võistlusalast on takistussõit (jumping), kus ratsanik ja hobune ületavad võistlusväljakule asetatud takistusi. Tuntuselt järgnevad on koolisõit (dressage), kus põhirõhk hobuse liikumiste koordineeritusel ning kolmevõistlus (eventing). Viimane sisaldab endas nii kooli- kui takistussõitu, lisaks maastikusõitu ehk krossi, kus ületatakse nn. looduslikke takistusi. Nimetatud kolm ala kuuluvad ka olümpiamängude programmi. Kõikidel FEI patronaaži all korraldatavatel ratsaspordi aladel on ülimuslik hobuste heaolu!

Ametlikest ratsaspordi aladest saame nimetada veel kestvusratsutamist, voltižeerimist ja rakendisporti.

• Kestvusratsutamises (endurance), mida Eestis on nimetatud ka rännakuks, läbitakse arvestatava pikkusega vahemaid (30 – 160 km), kus põhitähtsaks on hobuse vastupidavus ja taastumine. Viimastel aastatel on eestlased ka sel spordialal lülitunud rahvusvahelisse konkurentsi.
• Voltižeerimine on lihtsamalt öeldes võimlemine hobuse seljas, kes  jookseb galoppi 15 m ringil (ratsutamises nimetatakse voldiks ringi diameetriga 6, 8 või 10 m). Kuulub alates 1983.a. FEI alade hulka. Volitžeerimist harrastatakse nii individuaalselt kui ka võistkondlikult.
• Rakendisport seisneb hobuse juhtimises kaarikutest. Rakendispordi võistlusaladena harrastatakse koolisõitu (dressage), maastikusõitu (marathon) ja täpsus ehk keeglisõitu (obstacle-cone driving). Võistlusi peetakse ühehobuse-, paaris- ja neljahobuse rakenditega.
• Eraldi FEI aladena harrastatakse veel reining’ut (nn. lääneratsutamine) ja erivajadustega inimeste ratsutamist.

Loe edasi: http://www.ratsaliit.ee/

Metsatööd

Metsamajanduses on juhtumeid, kus puumaterjali transport hobustega on kas odavam või sobivam kui transport masinatega. Rahvastatud metsades, maastikuhoolduses, suvilaõuedel, saartel, tuulemurdudes, suurte puude eemaldamisel või vineerikaskede eemaldamisel kuusikutest on hobune tõsiselt mõeldav võimalus. Seda näitab ka hobumetsnike populaarsus näiteks Rootsis.

Hobuseid on hea kasutada kaitsealadel, rannikualadel, saartel ning seal kus maapind on väga pehme ja õrn, samuti seal kus sooja talve ja õhukese jää tõttu ei pääse raskete metsamasinatega tööpiirkondadele ligi. Masinate kasutamisel pinnas vajub ja juurestik saab kannatada, hobutöö puhul on kahjustused väiksemad. Keskmine hoburakend täiskoormaga kaalub 4500 kuni 5000 kg. Jää, millele sellise koormaga minna saab, peab olema 35-40 cm paks.

Hobusetöö on reeglina 15-20% kallim kui masinatöö. Hobused ei asenda masinaid, neile tuleb leida õiged kasutuskohad kõrvuti masinatega. On selge, et suurte alade ja suuremahuliste tööde puhul ning aladel, kus tuleb metsamaterjali transportida väga kaugele, ei suuda hoburakend võistelda, kuid ta sobib näiteks noore istutatud metsa harvendamise juures. Vanad metsamehed, kes on harjunud kasutama traditsioonilisi töövahendeid, ei suuda aru saada praeguse tehnika võimalustest. Korraliku tehnikaga suudab rakend liikuda efektiivselt ja töötada tulusalt. Künklikul maastikul peavad sõidukil olema libisemise takistamiseks korralikud pidurid.

Vahel kasutatakse hobutööd ka aladel, kus nõutakse töötegemise esteetilisust. Liikudes rahvarikastes kohtades, ei tulda kunagi vaatlema masinat, küll aga hobuseid. Koolideski tuuakse hobuse kasutamist metsatöödel ühe näitena võimalusest, mis on keskkonnasõbralik ja loob uusi töökohti tühjadesse maapiirkondadesse.

Metsatehnika

Metsatöödeks sobilik varustus tuuakse enamasti Rootsist. Seal on umbes 20 väikeettevõtet, mis tegelevad tänapäevale kohaste masinate ja rakendite valmistamisega. Valmistatakse väga erinevaid tarvikuid ühe- ja kahehobuserakendite jaoks, samuti erineva mehhaniseerituse tasemega. Väga palju mõjutab hobuse kasutamist just sobiliku tehnika ja varustuse olemasolu. Hobuste kasutamine vähenes suuresti 60-ndatel, kui puudus vastav sobilik tehnika.

Tänapäeval pööratakse väga suurt tähelepanu töö efektiivsusele, samas väheneb aga tööhõivega, näiteks suudab hüdraulilise tõstukiga kahehobuserakend edukalt konkureerida kergemate samalaadsete metsamasinatega. Samas on hoburakendi soetusmaksumus kolm korda odavam. Masina efektiivseks kasutuseaks loetakse 3-5 aastat, hobune suudab õigesti kohelduna töötada 5. eluaastast kuni 15 või 20 aasta vanuseni. Sama hobust on võimalik kasutada ka laatadel vankri vedamiseks või põllutöödel.

Elav tööjõud

Loomulikult tuleb arvestada, et hobuste hooldamisele kulub aega. Hobuse eest tuleb pidevalt hoolitseda, teda ei saa jätta ööseks metsa hommikut ootama. Muidugi pikendab see tööpäeva, kuid hobusemeestele ei ole see lisakoormuseks.

Metsatööhobuse sobilikule kehakaalule (600-800 kg) lisaks on oluline tihke konstitutsioon, tugevad lihased ja ümarad vormid, tugevad liigesed ja jalad. Samas ei tohi hobune olla liiga suur ja kohmakas, ta peab olema ka energiline, liikuv ja paindlik, et suudaks edukalt ja vigastamatult puude vahel liikuda.

Väga oluline on hobuse ja metsamehe omavaheline suhe. Hobuse väljaõpe on aeganõudev protsess. Hobust tuleb harjutada inimesega, varustuse kandmisega, veotöödega, erinevate veokite ja müraga. Hobune ei tohi kunagi tunda, et inimene ei ole ta sõber või mõni töö on talle liiga raske. Väljaõpe algab poole kuni ühe aasta vanuselt ja alles 4-5 aasta vanuselt võetakse hobune kergematele metsatöödele kaasa. Vastavalt hobuse arenguastmele võib teda rakendada paarisrakendisse ja raskematele töödele.

Alla 8-aastane hobune ei suuda siiski töötada metsatöödel tervet päeva ja päevade kaupa. Teda ei tohi küllastada, töö ei tohi olla tüütav, eriti veel töökoormuse juures 200-250 päeva aastas. Hobune on küll täiskasvanud, kuid ta meel on noor. Pika tööperioodi järel vajab ta tingimata ka pikka puhkust.

1999. aasta kevadel läbi viidud küsitluse põhjal oli Soomes kaubandusliku puumaterjali transpordist huvitatud ja selleks võimelisi hobusemetsnikke 37, nendest 5 naist. Nendel metsnikel oli kokku peaaegu 100 hobust. Suurema arvu hobuste omanikel oli üks teistest parem metsahobune ja teised kasvatuse erinevatel etappidel. Ühine joon kõigi oma teenust pakkuvate hobumetsnike juures on nende tugev kiindumus hobusesse. 23 metsamehel on hobuse ja varustuse samaaegseks transportimiseks eraldi auto. Metsameeste rühm on väga heterogeenne, nende seas on erineva vanuse ja tasemega mehi ja naisi, osa neist on võlgades, aga teised saavad hästi hakkama; nende hulgas on töötuid ja teist põhitööd tegevaid, samuti põliseid hobusemehi ja paarisrakendiga hüdraulilise tõstukiga töötajaid.

Hobust kasutatakse järgmiste toorainete tootmisel:

• liha. Suurimad hobuselihatootjad on Maroko, Alžeeria ja Tuneesia, sealt toimub ka suurim eksport Prantsusmaale, Belgiasse, Itaaliasse ja Hispaaniasse. Samuti kasvatatakse hobuseid lihatootmise eesmärgil Ladina-Ameerikas ja Aasias. Samas on saksa keelt kõnelevate rahvaste hulgas hobuseliha tarbimine alati taunitav olnud, vastupidiselt prantsuse keelt kõnelevatele rahvastele;
• nahk. Hobuste, eeslite ja muulade nahka kasutatakse enamasti kingade valmistamisel. Varsanahast valmistatakse mantleid, jakke või kindaid. Varsanahka kasutatakse nahatööstuses kõige rohkem Mongoolias;
• piim. Hobusepiima kasutatakse värskelt, fermenteeritult (kumõss on 1-3% alkoholisisaldusega) ja piimapulbrina. Enamasti lüpstakse käsitsi, harva ka spetsiifilise lüpsimasinaga. Euroopas lüpstakse haflingi hobuseid; nõukogude raskeveohobuse keskmine piimatoodang ühe laktatsiooni jooksul on 3490 kg. Kalmõkkias Kasahstanis on asutatud isegi kumõssi-sanatoorium kopsuhaigetele;
• jõhvid. Hobuste saba- ja lakajõhve kasutatakse madratsite täitmiseks ning harjade ja luudade valmistamiseks. Selleks jõhvid pestakse, keedetakse, sorteeritakse ja värvitakse. Ühe luua valmistamiseks kulub umbes 100 g jõhve;
• veri. Hobuseid kasutatakse ka seerumite tootmiseks. Hobusele süstitakse surmav kogus mürki ning verre moodustuvatest antikehadest ekstrahheeritakse seerum;
• uriin. Tiine mära uriinist toodetakse östrogeeni antibeebipillide ning menopausi leevendamise jaoks. Ontario provintsis Kanadas on umbes 100 just selle tootmissuunitlusega hobusefarmi;
• väetis. Hobusesõnnik on väga kõrge väärtusega. Seda tuntakse šampinjoni- ja roosikasvatuse alusmaterjalina. Ühe hobuse poolt “toodetud” sõnniku abil on võimalik kasvatada 1 kuni 1,5 tonni tooršampinjone.

Muud kasutusvaldkonnad:

• riiklik sümbol. Indias eksisteerib veel praegugi 200 aastat vana presidendi ihukaitsevägi, mille ratsanikud ja hobused elavad samades tingimustes kui aastaid tagasi Briti asekuninga jaoks moodustatud ihukaitsevägigi. See üksus on alates 1773. aastast tuntud kui “kuberneri moguli-grupp”. Kasutatakse kõrbe ja valgeid india hobuseid, ratsanikud peavad olema vähemalt 185 cm pikad. Meile kõigile on tuntud ka Viini Hispaania Ratsakool, mida mainiti esmakordselt juba 1572. aastal.
• religioon. Eriline väärtus on hobustel islami usundis. Prohvet Muhamed olevat valinud välja viis araabia mära ning nendest pärinevat kõik praegused araabia hobused. Hiinas edastatakse uusaastasoove alati koos hobuse kujutisega.

Hanna Tamsalu, EESTI HOBUSE KAITSE ÜHING, 2018