Populaarsus

Lambakasvatus oli 19. sajandil ja 20. sajandi alguses oma mahult põllumajanduses väga olulisel kohal. Suurim lammaste arv Eestis oli 1922.a. kui loendati 745 tuhat lammast (koos samal aastal sündinud talledega). Peale Eesti iseseisvumist ja üleminekut turumajandusele toimus lammaste arvu drastiline langus.  Taandarengu põhiliseks põhjuseks oli lambaliha- ja villatootmise madal tasuvus, põllumajandustootmise üldine allakäik ning probleemid  lambaliha ja villa realiseerimisel.

Kõige madalamale tasemele langes lammaste arvukus 2000. aastal, mil Eestimaal peeti ületalve alla 30000 lamba. Alates 1999. aastast hakati Eestis riigipoolselt maksma ute kasvatamise toetust. Lammaste pidamise majanduslik tasuvus paranes ja lammaste arvukus hakkas aasta-aastalt kasvama. Positiivselt mõjus ka Eesti ühinemine Euroopa Liiduga.

Kui üheksakümnendatel aastatel tarbiti Eestis keskmiselt 1,2-1,3 kg lambaliha inimese kohta aastas, siis 2007.a. toodeti ja ka tarbiti ca 400 g lambaliha aastas. Võrdluseks – 1939. a tarbiti Eestis ligikaudu 7 kg lambaliha inimese kohta, tänapäeval Euroopa Liidus 3 kg inimese.

Arvestused näitavad, et kattetulu olulisima osa andsid lambaliha realiseerimisest saadavad sissetulekud 78 % ja ute toetus 14%, lambavill andis 3 % ja lambanahad 5 % sissetulekutest. Sellised sissetulekute proportsioonid on juhul, kui vill müüakse pesemata kujul ning lambanahad turustatakse toornahkadena. Proportsioonid võivad muutuda juhul, kui lambavilla ja lambanahku müüakse töödeldud kujul või kui neist talus mingisuguseid tooteid valmistatakse ja turustatakse.

Lambakasvatuse tulukust aitab tõsta tegelemine mahelambakasvatusega. Üleminek mahelambakasvatusele ei ole niivõrd probleemne  võrreldes teiste loomakasvatusharudega. Lambakasvatuse tulukus suureneb, sest lisandub mahepõllumajandustoetus. Eestis on olemas ka kaks mahelihatöötlejat: AS Saaremaa Liha-ja Piimatööstus ja OÜ Märjamaa lihatööstus.

Lambakasvatuse tasuvusest rääkis 2021. aasta konverentsil Marko Gorban Maaeluministeeriumist

Füsioloogia

Lammas on väikemäletsejaline loom, kes on hea rohusööda kasutaja. Lamba peamiseks söödaks karjatamisperioodil on karjamaarohi ja laudaperioodil hein ja rohusilo. Lambaid saab edukalt karjatada kõikidel karjamaatüüpidel alates kultuurkarjamaadest kuni looduslike ja poollooduslike karjamaadeni. Karjamaal eelistab lammas madalat karjamaarohtu, rohu kõrgusega vaid 4–8 cm.

Lambal on mitmekambriline magu, mis koosneb eesmaost ja näärmelisest pärismaost ehk libedikust. Eesmagu omakorda koosneb kolmest kambrist: vatsast, võrkmikust, kiidekast, millest suurem vats võtab enda alla 75% magude mahust. Eesmagudes toimub sööda seedumine tänu mikroorganismidele: bakteritele, algloomadele ja seentele. Mikroorganismid vajavad viis päeva sööda muutustega harjumiseks, mis nõuab praktikas kiirete söödaratsiooni muutuste vältimist.

Lammaste suurimaks eripäraks on nende sigimisbioloogia, sest lambad on sesoonselt polüestrilised loomad. Uted indlevad aastas teatud perioodil, mida nimetatakse innasesooniks. Polüestrilisus tähendab seda, et utt võib ühel innasesoonil omada mitut innatsüklit, kusjuures ühe tsükli pikkuseks on tavaliselt 16–17 päeva. Kui indlevat utte ei ole õnnestunud ühel innatsüklil paaritada, siis indleb utt uuesti 16–17 päeva pärast.

Eestis peetavatel lambatõugudel on uttede aktiivne innasesoon augustikuust detsembrikuu lõpuni ja uttede viljastamine toimub just sellele ajavahemikul. Uttede paaritusaja valik on üks olulisemaid otsuseid lambafarmis. Sellega pannakse paika kogu järgnev lambakasvatusaasta alates uttede paaritamisest kuni sündinud tallede orienteeruva realiseerimiseni.

Sõltuvalt lammaste paarituse ajast toimub lammaste poegimine põhiliselt kahel erineval perioodil, kusjuures eristatakse uttede talvist ja kevadist poegimist. Uttede talvine poegimine toimub detsembrist veebruarini – seega kõige külmemal ajal. Talvist poegimist on Eestis enam kasutatud varasematel aastatel. Kevadine poegimine toimub soojematel kevadkuudel – märtsis, aprillis või isegi mais. Kindlasti sobib kevadine poegimine lambafarmidesse, kus lambaid peetakse külmlautades, kergehitistes või ka aastaringsel väljaspidamisel.

Ühel utel sünnib poegimisel tavaliselt 1–3 talle. Kuid ute viljakus sõltub tõust. Tänapäeva liha-villalammaste uttede keskmine viljakus on 150–180 sündinud talle 100 poeginud ute kohta. Kuid on teada ka kõrgema viljakusega lambatõud (soome lammas, romaanovi lammas), kellel sünnib 250–270 talle 100 poeginud ute kohta. Lammaste sugulise kasutuse algus sõltub tõust, lambakasvatajast, pidamistehnoloogiast. Tavaliselt viljastatakse emasloomad loomuliku paarituse teel 1,5 aasta vanuses, kuid paaritusele võib panna ka hästi kasvanud 9–10 kuu vanuseid nooruttesid. 

Indlemise sesoonsus toob kaasa selle, et kõik peamised sündmused lambafarmis (uttede viljastamine/paaritamine, poegimine, tallede sünd, võõrutamine ja realiseerimine) sõltuvad just uttede viljastamise ajast ning toimuvad järgnevalt kindlatel kalendrikuudel. Seepärast on kogu tallede üleskasvatamise ja lihaks realiseerimise protsess seotud sesoonsusega.

Tallede müük lihaks ja elusloomadeks toimub enamasti sügiskuudel. See toob omakorda kaasa probleeme lihatöötlejatele, sest tööstustele ei müüda aastaringselt lambaid ühtlase sagedusega. Kuid tarbijatele on vajalik lihatooteid pakkuda ühtlaselt kogu kalendriaasta jooksul ja see võib tõsta lihatöötlejate kulutusi lambalihatoodete valmistamisel.

Tänapäeval on erinevad lambatõud spetsialiseerunud teatud toodanguliigile (liha, vill, piim, lambanahad) ja seepärast räägitakse liha-, villa-, piima- ja nahalammastest. Enamikes maailma piirkondades on lambaliha tootmine kõige suuremaks tuluallikaks.

Vaatamata toodangusuunale on kõikidel lambatõugudel seljas villkate ja seepärast tuleb lammaste pidamisel vähemalt üks kord aastas tegeleda nende pügamisega. Tavaliselt saadakse ühel pügamisel utelt 3–4 kg pesemata villa. Kõige rohkem on maailmas liha-villalambatõuge, kellelt saadakse nii lambaliha kui villa. Kuid tänapäeval tuntakse eraldi lihalamba tõuge (näiteks suffolki, tekseli jt, ka eesti tumedapealine ja eesti valgepealine lambatõug), villalambatõuge (peamiselt meriino lambatõud), piimalambatõuge (näiteks ida-friisi ja lakooni tõud), kõrge viljakusega lambatõuge (soome lammas, romaanovi lammas) ja teisi, näiteks maastikuhooldustõuge või väikese arvukusega aborigeenseid lambatõuge (kihnu maalambatõug).

Õppevideod:

• Lammaste kaalumine, valmis 2025
• Elektroonilised abivahendid lambafarmis
• Karjaaiad mahelambakasvatuses
• Karjavalvekoerad lambakasvatuses
• Kogumisaedade kasutamine mahelambakasvatuses
• Karja ajaja koerad mahelambakasvatuses
• Mahelambakasvatus: lammaste poegimine ja tallede tervis (2023)
• Videoloeng: Suguloomade valik – Katrin Tähepõld
• Vieoloeng: Parasiidid lambakasvatuses – Ann Mari Anupõld, konsulent, loomaarst

Kirjalikud materjalid 

• Maaülikooli juhtimisel valminud käsiraamat: Põllumajandusloomade pidamine, transport ja tapmine (2021) sisaldab peatükki Lammaste pidamine, autor Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool
• Projektiaruanne: Energia-ja proteiinitarbe katmine mahelammaste söötmisel ning mahelambaliha biokvaliteet
• Mahepõllumajanduslik lambakasvatus (2020, pdf)
• Traditsiooniline lambakasvatus Eesti ja Soome rannikualadel ning saartel 2013 (digar)
• Maalamba käsiraamat veebis