Hobust tuleb sööta tähelepanelikult, tasakaalukalt ja korrapäraselt. Ratsiooni koostamisel tuleb arvestada hobuse kasutusviisi, koormust, vanust, suurust, sugu, arengujärku, söödakasutusvõimet ja muid eripärasid.

Tasakaalustatud söötmine tähendab, et sööt katab kõik hobuse vajadused – piisavalt energiat, proteiini, mineraalaineid ja vitamiine. Tasakaalustatud sööt sisaldab teatud minimaalkoguse koresööta (nt. 4-6 kg heina päevas). Vajalike toitainete suhe söödakoguses peab olema õige, oluline on energia ja proteiini ning mineraalide suhe.

• Hobune vajab energiat ainevahetuse, lihastöö, kasvu, tiinuse ja piimatootmise jaoks. Energiavajadus sõltub suuresti hobuse suurusest, tööaja kestusest ja raskusest. Oma osa on vanusel, sool, söödakasutusvõimel, hammaste ja soolestiku seisundil, aktiivsusel ja muul.
• Ainult kvaliteetsetest põhisöötadest ei piisa rasket tööd tegevate või kasvavate hobuste jaoks. Lisaks esineb söötade ladustamise ajal märgatavaid toitainete kadusid, seepärast on tihti vaja kasutada lisasöötasid. Mõningaid lisandeid (nt. suhkrusöödad) võib kasutada ka sööda maitse parandamiseks.
• Väljas peetavatele hobustele on tarvis lisasööta anda alates temperatuurist 10 C, kuna osa nende energiast kulub kehatemperatuuri säilitamiseks.
• Pea kõik hobusepidajad ülehindavad oma hobuse töökoormust. Kui hobuse koormus kasvab, vähendatakse heina osakaalu ja lisatakse jõusöötasid. Väga koormatud võistlushobuse energiatarbe rahuldamine võib tekitada raskusi, kuna hobune võib sööta süüa ainult piiratud koguses.
• Lihavuse astme kindlaks tegemiseks tuleb jälgida hobuse ribisid. Ribisid ei tohi välisel vaatlusel näha olla, aga neid peab olema võimalik kergesti läbi naha katsuda.

Söötmise kavandamine

Kõiki vajalikke söötmismuudatusi tuleb teostada aeglaselt, kõige parem oleks üldse mitte midagi muuta. Uute söötadega tuleb looma harjutada 1-2 nädala jooksul (kohanevad ka jämesoole bakterid). Söötmismuudatuste vältimiseks tuleb söötasid varuda piisavalt kogu talveperioodi jaoks.

Hobust tuleks sööta vähemalt kolm korda päevas ning söötmiskorrad jagada võimalikult ühtlaselt kogu päeva peale. Päeval peaks söötmisvahe olema 6-7 tundi ja öine vahe  10-12 tundi. Sõltuvalt söödakoguse suurenemisest tuleb suurendada ka söötmiskordade arvu. Söötmiskorrad tuleb mugandada hobuse kasutamis-intensiivsusega, kuid sama talliosa hobuseid tuleb sööta üheaegselt.

Hobuse jaoks oleks ideaalne, kui ta saaks väikese portsjoni iga 2-3 tunni järel. Selline korraldus on harva võimalik. Hobusele tuleks anda neljandik kogusest hommikul, neljandik lõunaajal ja pool õhtul, sest öö on pikk.

Hobune peab saama rahus süüa. Söötmiseks ja sellele järgnevaks puhkeajaks tuleb arvestada 2-3 tundi. Hobust ei tohi sööta enne tema väsitamist ega kohe pärast seda, ainevahetus peab jõudma puhketasemele. Jämedalt võttes tuleb enne ja pärast tööd jätta vähemalt tund aega, nii välistatakse seedehäired.

• Söötmisel tuleb järgida ajagraafikut, kuna hobune harjub ruttu rütmiga ning rütmi rikkumine takistab sööda täisväärtuslikku omandamist.

Jõusööda kogus jagatakse võrdselt söötmiskordade vahel, nii kindlustatakse toitainete ühtlane jaotumine ning välditakse jämesoole bakterite töö äkilisi muudatusi. Iga söötmiskorraga antakse heina, kuid heina kogus võib söötmiskordadel vahelduda. Siiski tuleks mõtelda sellele, et suur hobune ei suuda kasutada korraga rohkem kui 2 kg jõusööta, poni veel vähem.

Hobuse magu on väike ja ainevahetus kiire. Soovitatav on anda hein enne jõusööta, see takistab jõusööda liiga kiiret ahmimist ning kindlustab rikkaliku süljeerituse, mis valmistab seedeelundid ette jõusööda töötlemiseks. Parim oleks sööta jõusööta koos hekseldatud põhu või heinaga – nii ei saa hobune suurt jõusöödakogust sisse ahmida.

Hobuse söögi- ja töövalmidust, samuti seisundit (karvastik, lihavus, limaskestad) ja väljaheidete kvaliteeti tuleb pidevalt jälgida. Sööda maitsvust ja söötmisratsiooni tuleb vajadusel parandada, söödakoguseid suurendada või vähendada, allergiat põhjustavad söödad kõrvaldada, söötade koguse suhteid muuta ja toitainetepuudust vajalikul määral korvata. Sõnniku tiheduse ja lõhna muutumine väljendab seedehäireid.

Hoolitseda tuleb ka söötmisnõude puhtuse eest. Söödajäätmed ja muu üleliigne tuleb kõrvaldada iga päev. Kui hobune jätab sööta pidevalt järele, tuleb kontrollida lisaks kõigele muule ka tema hambumust.

Vesi

Veel on organismis mitmeid olulisi ülesandeid. Vesi osaleb sööda töötlemisel ja imendumisel, on oluline leotusvahend ning aineosakeste transportija. Vett on vaja ka keha termoregulatsioonil (higistamine). Hobune saab palju kauem hakkama söödata kui veeta. Juba väikenegi vedelikukaotus halvendab võimekust.

Hobune vajab umbes 30-40 liitrit vett päevas, kuid sõltuvalt koormusest, piimatoodangust ning ümbruse temperatuurist võib veevajadus olla ka kahekordne. Lisaks sellele sõltub veevajadus ka sööda veesisaldusest, hobuse vanusest, jootmiskordade arvust ja individuaalsetest eripäradest (higistamine).

• Suurekasvuline hobune joob päevas 50 liitrit,
• 200 kg raskune šetlandi poni vajab 10-20 liitrit.
• Reeglina vajab hobune 100 kg kehamassi kohta 5-10 kg vett päevas.

Vesi peaks alati olema hobusele kättesaadavas kohas, kui see pole võimalik, tuleb kindlatest jootmisaegadest kinni pidada. Karjamaadel peavad jootmisnõud kindlasti pidevalt olemas olema ja nende puhtust tuleb regulaarselt kontrollida. Vesi peab olema sellise kvaliteediga, et ka inimene seda juua ei karda. Jootmisnõud peavad olema puhtad – hobune, kes ei joo, ei söö ka. Mõni hobune võib keelduda kunstmaterjalidest valmistatud nõudest jooma, ka võib teistsuguse maitsega veega harjumiseks aega kuluda.

Söötmisreeglid

• Sööda hobust regulaarselt ja võimalikult tihti. Järgi sama graafikut iga päev.
• Kasuta puhast ja kvaliteetset sööta.
• Kaalu või mõõda sööta. Sööda vastavalt koormusele ja lihavusele.
• Väldi äkilisi söötmise muutusi, harjuta hobust uute söötadega.
• Lase hobusel enne söötmist täielikult rahuneda. Ära anna higisele ja hingeldavale hobusele vett või jõusööta enne tema rahunemist.
• Ära koorma hobust kohe pärast söötmist.
• Anna hobusele söögirahu.
• Jälgi kore- ja jõusöötade õiget vahekorda. Väldi suuri teraviljakoguseid.
• Jälgi pidevalt hobuse söömist ning söögiisu ja töötahtmist. Jälgi ka sõnniku kvaliteeti, karvastiku olukorda ja lihavuse muutusi.
• Kui hobuse koormus äkitselt väheneb (vigastus), ole ettevaatlik jõusööda andmisega.
• Hoia soolakivi pidevalt hobusele kättesaadaval. Seda ka karjatamise ajal.
• Kontrolli hobuse hambaid 1-2 korda aastas.
• Kontrolli, et ussitõrje oleks piisav.
• Võimalda hobusele piisavalt liikumist.

Jäta meelde

• Oma hobuse kehakaalu peaks teadma. Kaalumiseks võib kasutada ka autokaalusid. Tabelitest on võimalik leida vaid tõu keskmist kehakaalu.
• Hobuse koormust jaotatakse töö kestuse ja iseloomu järgi ülalpidamiseks, kergeks, keskmiseks ja raskeks tööks. Enamasti arvatakse, et hobuse töökoormus on suurem, kui see tegelikult on.
• Hobuse poolt söödaval kogusel on piirid. Reeglina suudab 300 kg raskune hobune süüa oma kehakaalust 3,5% sööda kuivainet, 400-600 kg raskune hobune aga 2,5%.
• Hobuse energia-, proteiini- ja mineraalainete vajadust on võimalik vaadata mitmetest tabelitest. Reeglina vajab hobune 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. Kõige rohkem kõigub naatriumivajadus, kuna see eraldub higistamisel. Kaltsiumi ja fosfori vahekord peaks söödas olema 2:1. Ühe toitaine liig võib blokeerida teise ainevahetust.
• Sööda kogus tuleb jaotada mitme söötmiskorra vahel, korraga ei ole soovitatav anda üle 2 kg jõusööta, kindlatest söötmisaegadest tuleb kinni pidada, koos iga jõusööda söötmiskorraga tuleb sööta ka koresööta. Söötmisnõud peavad olema puhtad. Hobust ei tohi kohe pärast söötmist tööle rakendada.
• Ükskõik, milline on söödaratsioon, vajavad hobused koresööta, mitte iga ratsioon ei sisalda piisavalt toorkiudu. Ratsioonis peab olema minimaalselt 16-18% toorkiudu.
• Kui palju vett hobune päevas vajab, sõltub tema elutegevuse aktiivsusest. 100 kg kehamassi kohta vajab hobune 5-10 liitrit vett päevas.
• Sööda hoiustamisel tuleks jälgida, et teekond kõige rohkem kasutatava söödani oleks võimalikult lühike. Sööda hoiustamisel talli lakas tuleb jälgida, et tallis tekkivad gaasid ja niiskus ei koguneks sööta. Sööta ei tohi hoida otse maapinnal ja tuleb jälgida, et see oleks kindlalt kaitstud.

Erijuhtumid

• Sugumärad peaksid hakkama kaks nädalat pärast paaritust rohkem beeta-karotiini saama, kuna siis on suurem tõenäosus, et nad on tiined. Esimese seitsme kuu jooksul tuleb märasid sööta ülalpidamistasemel, hiljem vajavad nad rohkem proteiini, energiat, kaltsiumi ja fosforit, kuna varss kasvab järjest kiiremini.
• Varsa jaoks piima tootmiseks vajab mära rohkem energiat, proteiini ja kaltsiumi. Suurte jõusöödakogustega, mis selle jaoks vajalikud on, tuleb mära enne harjutada. Samuti ei tohi jõusöödakoguse vähendamine alates varsa neljandast elukuust juhtuda äkitselt. Umbes kuue kuu vanuselt varss võõrutatakse ja mära võib jälle sööta vastavalt ülalpidamis-tasemele või töökoormusele.
• Varsad ja sälud vajavad oma luustiku ja lihastiku arenguks suuremat kogust kaltsiumi, fosforit ning kõrge lüsiini ja metioniini sisaldusega proteiini. Esialgu saab noorhobune seda emapiimast ja karjamaarohust. Umbes neljandast elukuust tuleb sööta ka jõusööta, millesse võiks lisada ka startersööta.
• Vanad hobused mäluvad hambumisvigade ja äratulnud hammaste tõttu halvemini. Kord või kaks aastas peaks loomaarst hobuse hambad üle raspeldama. Halb hambumine ei võimalda vanematel hobustel söödast piisavalt toitaineid kätte saada ning proteiini ja kaltsiumi lagundamise võime väheneb. Reeglina vajab vana hobune normidest 20% rohkem toitaineid. Kui hambad on väga halvas korras ja sööt väga tugev, võib osutuda vajalikuks söödakogust isegi kahekordistada. Vanade hobuste söödad peavad olema kergesti seeduvad ja sisaldama kõrgekvaliteedilist proteiini. Eelistatud on noor karjamaarohi, hea rohusilo, kuumkuivatatud hein ning muljutud teravili. Väga halva mälumisvõimega hobustele võib heina ja kuiviseid vees leotada, loomulikult peab hobusel olema ka piisavalt koresööta. Hea mõjuga on ka melassilõigud (parandavad kaltsiumi imenduvust) ja linaseemnekört.

Sagedasemad söötmisvead

• Proteiini ülesöötmise vältimiseks tuleb meeles pidada, millised söödad sisaldavad palju proteiini: sojasrott, linaseemned, noor karjamaarohi, ristik ja lutsern, kuumkuivatatud hein, rohusilo, nisukliid ja teravili. Kui hobune on kevadisel karjamaal, tuleb talle lisaks sööta proteiinivaest ja toorkiurikast põhku. Haiguste (nt. kapjade lõhenemine) vältimiseks tuleb hobuseid uue söödaga aegamööda harjutada.
• Energia ülesöötmist põhjustavad lenduvad süsivesikud, mis tekitavad ainevahetushäireid. Robustsed hobusetõud lähevad energia liigsöötmisel paksuks, temperamentsed tõud elavad selle välja liikumisega.
• Hallitav sööt on sama kõlbmatu kui mürgised taimed, väga peeneks jahvatatud sööt, kääriv silo, porised juurviljad, leotamata melassilõigud, noor ristik ja lutsern ning peeneks jahvatatud rohi.
• Ühekülgne söötmine võib põhjustada liiga temperamentset käitumist, vähese toorkiu tõttu koolikuid, kaltsiumi-fosfori tasakaalustamatuse tõttu ainevahetushäireid. Ka ühekülgne, palju koresööta sisaldav sööt võib põhjustada tiirusid.

Söötmisnormidest on võimalik lugeda, kui palju toitaineid loom vajab. Kuid see, kui palju hobune süüa suudab, on väga erinev. Näiteks on varsal suured vajadused, aga ta suudab süüa väikese koguse. Enamasti on väikesed, kompaktsed tõud võimelised sööma suurema koguse 100 kg kehamassi kohta kui suured ja sihvakad tõud. Samas vajavad varsad ja imetavad märad sööta tavalisest rohkem.

Reegel on, et hobused kehamassiga 400-600 kg ja pea kõik tõud, kes suudavad täiskasvanud ratsanikku kanda, suudavad süüa sööda kuivmassi umbes 2,5% oma kehamassist. Hobused kehamassiga 100-300 kg suudavad süüa umbes 3,5% oma kehamassist.

Keskmine täiskasvanud hobuse söödavõtt keskmise töökoormuse juures:

Söödavajadus

Erinevate hobuste aastane ligikaudne söödavajadus (kg)

* sisesöötmisel umbes 270 päeva aastast.

Toitainete vajadused

Seeduva proteiini ja metaboliseeruva energia vajadused vastavalt hobuse suurusele ja töökoormusele:

Vanemad hobused ei suuda sööta enam väga efektiivselt ära kasutada ja vajavad seetõttu rohkem toitaineid. Erinevate hobusetõugude vajadused võivad ka suuresti erineda tabelis esitatud numbritest. Paljud täisverelised hobused suudavad omastada söödast vähem toitaineid kui niinimetatud keskmine hobune. Paljud aborigeensed tõud, kelle hulka kuulub ka eesti hobune, kasutavad sööta maksimaalselt (kes ei tunneks šetlandi ponist “heinapalli”).

Mida rohkem jõusööta toit sisaldab, seda regulaarsemalt, tihedamalt ja väiksemates annustes peab söötmine toimuma. Ühekülgne süsivesikute (vili ja suhkrusööt) kasutamine energiaallikana võib kasvatada lihaste glükogeenivarud liiga suureks – tekib lihaste valu, jäikus, isegi puusahalvatus. Kehtib reegel: hobune vajab 1 MJ metaboliseeruva energia kohta 5 grammi seeduvat proteiini. See reegel kehtib ka ponide puhul, kes vajavad 100 kg kehamassi kohta sama palju proteiini kui suured hobused. Erinevus on vaid sööda üldkoguses.

Söödas sisalduv valk on hobusele seda tähtsam, mida rohkem ta sisaldab selliseid aminohappeid, mida hobune ise ei suuda valmistada. Imetavad märad ja alla aasta vanused varsad vajavad kõige rohkem ja kõige parema kvaliteediga valku; lihastööks on valku vaja vähem. Liigne valgu söötmine avaldub sooletalitluse häiretena või lisanduva virtsa eritumisega (kaob ka tähtsaid mineraale). Tulemusena võib see kasvavatel varssadel põhjustada luustiku arenemise häireid.

Suurim erinevus hobuste toitainetevajaduses on naatriumi (Na) puhul. Naatriumi kui soola koostisosa eraldub higistamise ja sülje kaudu ning ta tuleb uuesti sisse sööta. Seepärast peab ka igale hobusele soolakivi kättesaadav olema. Kaltsiumi (Ca) ja fosfori (P) vahekord peaks söödas olema 2:1 (mõnede allikate järgi 1,5:1). Liiga palju kaltsiumi toob esile mürgistuse ja fosforiliia puhul võetakse vajalik kaltsiumikogus luudest.

Tavaliselt saavad hobused söödast rasvas lahustuvaid vitamiine, neid suudab hobune varuda 2-3 kuu jaoks. Hobune ei suuda ka teisi vitamiine ja mineraalaineid endale suures koguses varuks koguda ja need lähevad “kaduma”. Mõned üleliigsed mineraalained võivad blokeerida ainevahetust ja takistada vajalike aminohapete moodustumist.

Hanna Tamsalu, Eesti Hobuse Kaitse Ühing, 2018