Lammas nagu veiski on mäletsejaline loom. Tema seedeorganite ehitus ja talitlus ei erine oluliselt veise seedeelundite ehitusest ja seedetalitlusest. Ka lambal on mahukas, mitmekambriline eesmagu, kus sööt seedub mikroobide toimel. Eesmao mikroobid, mida on 1 grammi maosisu kohta miljardeid, lõhustavad sööda kiulise osa ja muudavad selle loomale kättesaadavaks. Sööda kiudaine lõhustamisel tekkinud lihtsad ained imenduvad vatsast verre ja toidavad lammast. Lambad on sööda suhtes veistest vähenõudlikumad. Neile piisab odavatest omatoodetud söötadest.
Suvel on lammaste põhisöödaks karjamaarohi, mida täiskasvanud lambad söövad päevas 6…12 kg.
Laudaperioodil on tähtsamaks lammaste söödaks koresöödad ja nendest põhiline on hea, peenekõrreline, leherikas hein. Kõige paremini sobib lammastele looduslike niitude hein (metsa-, aasa-, aru-, luhahein), hea on ka kõrreline kultuurniiduhein. Lutsern- ja ristikhein on proteiinirikkad ja nende söötmisel saab jõusööta kokku hoida. Ka ida-kitsehernest (galeega) võib lammastele valmistada proteiinirikast heina. Heina söödetakse lambale 1,0…2,0 kg päevas.
Osa heinast võib asendada põhuga. Põhku võib täiskasvanud lambale sööta 0,5…1,0 kg päevas, see kogus moodustab 15…20% päevasest energiavajadusest. Paremini kõlbab suviviljapõhk (kaera-, odra- ja segaviljapõhk). Lambad söövad ka allapanuks kasutatud põhust ära peenemad osad.
Lammastele võib heina asemel sööta ka kuivsilo. Päevane kogus on 1…3 kg.
Mahlakatest söötadest on väga heaks söödaks lammastele juurvili, eriti uttedele imetamisperioodil, kuna see soodustab piima teket, muudab sööda maitsvamaks ja paremini seeditavaks. Juurviljadest sobivad lammastele söödapeet, poolsuhkrupeet, kaalikas. Neid võib sööta 3 kg päevas ja enamgi.
Juurvilja asemel võib anda ka kartulit. Seda söödetakse vähem (1…2 kg päevas), sest see on kuivainerikkam kui juurvili.
Kartulit ja juurvilja söödetakse lammastele toorelt, pestult ja korralikult peenestatult. Siis ei ole karta, et suured tükid neile kurku kinni jääks. Peenestatud kartulit ja juurvilja võib segada teraviljajahuga.
Võib sööta ka korralikult pestud ja peenestatud kartuli- ja juurviljakoori.
Mahlakatest söötadest on heaks lammaste söödaks ka silo. Silo peab olema hea kvaliteediga. Lambaid tuleb silo sööma harjutada. Alul tuleks anda vähe (200…300 g päevas), päev-päevalt koguseid suurendades võib sööta lambale 1…3 kg silo päevas.
Kõiki veerikkaid söötasid (kartul, juurvili, silo) tuleks lammastele sööta enne jootmist. Lammas on ulukloomana mäestikuloom ja harjunud kuiva söödaga, sellepärast kui lammas on enne veerikaste söötade saamist joonud, sööb ta neid vähe.
Lisaks toodud põhisöötadele tuleb lammastele anda ka jõusööta. Selleks sobib omatoodetud teraviljajahu (kaera-, odra-, segaviljajahu). Teraviljajahu söödetakse lammastele jämejahuna, kaera ka teradena. Jõusööta antakse tavaliselt 200…300 g päevas, imetavatele uttedele (olenevalt tallede arvust) 300…800 g päevas.
Rukkijahu ei ole soovitav lambale sööta, kuna ta tekitab palju gaase.
Lambad vajavad iga päev ka mineraalsööta. Hea on anda segamineraalsööta, kuid selle asemel võib anda ka mõnda söödafosfaati või söödakriiti (10…15 g päevas). Samuti tuleb neile anda keedusoola (10…15 g päevas). Keedusoola võib anda ka lakukivina vabalt lakkumiseks, kuid tuleb arvestada, et lambad on väga maiad soola peale ja võivad seda liiast tarbida ning mürgituse saada.
Autor: Viive Sikk, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014