Eestis on traditsiooniliselt aretatud kahte eestimaist lambatõugu – eesti tumedapealine lambatõug ja eesti valgepealine lambatõug.

Viimastel aastatel on alustatud ka erinevate lihalambatõugude nagu tekseli, suffolki, dorseti ja dala lammaste kasvatamist Eestis. Need tõud on eestimaiste lambatõugude parandajad tõud. Kasvatatakse vähemal määral ka teisi tõugusid nagu islandi lambaid, swifteri lambaid, soome maalambaid, gotlandi lambaid, Suurbritanniast pärit swaledale lambaid, muulasid, sinisepealisi leisteri lambaid, kuid nende arvukus ja kasutamine on piiratum.

Eesti tumedapealine lambatõug

… on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla (keskmine peenus ca 35 µm. Tumedapealiste lammaste pea ja jalad on kaetud tumedate ohevillakarvadega. Eesti tumedapealine lambatõug on üldiselt suurema kehamassi ning villatoodanguga kui eesti valgepealine lambatõug, kuid on viimasest mõnevõrra madalama viljakuse ja jämedama villaga. Jäärad kaaluvad ca 95 kg, uted 76 kg, villatoodang 3,7 kg ja viljakus ligikaudu 1,50 talle poeginud ute kohta.

Tänapäeval on eesti tumedapealise lambatõu parandajateks tõugudeks suffolki, oksforddauni lambatõud, kelle abil soovitakse parandada lihajõudlust ja lihakehade kvaliteeti (lihavormide väljendatus, lihakehade lihakus, tailiha sisaldus) ning soome maalambatõug, kes on kasutusel viljakuse parandajana.

Eesti valgepealine lambatõug

Eesti valgepealine lammas on varavalmiv, heade lihavormidega lihalambatõug, kellelt saadakse valget, poolpeenvilla keskmise peenusega 31 µm. Eesti valgepealised lambad on väiksema kehamassi ja villatoodanguga, kuid nende uted on suurema viljakusega ning nende villa kvaliteet on parem kui eesti tumedapealistel lammastel.

Eesti valgepealiste lammaste aretus- ja tõukarjade 1997-2001. a jõudluskontrolli keskmiste näitajate põhjal oli eesti valgepealistel uttedel kehamass 76 kg, jääradel 88 kg, villatoodang 3,0 kg, uttedel sündis 157 talle 100 poeginud ute kohta, tallede kehamass 105 päeva vanuses oli 24,2 kg. Tänapäeval on eesti valgepealiste lammaste parandajateks tõugudeks tekseli, dorseti, dala ja soome maalambatõug.

Eesti maalammas

Maalammas oli eesti tumedapealise ja eesti valgepealise lambatõu saamise lähtematerjaliks. Eesti kohalike maalammaste jäljed kaovad ca 20 saj neljakümnendatel aastatel ehk 65-70. a tagasi, sest sooviti pidada kõrgema produktiivsusega lambaid ja maalambad sulandusid teiste kodumaiste tõugude sisse.

Viimaste aastate geneetilised uuringud on näidanud, et eesti maalammasteks võib pidada vaid Kihnu saare lambaid, keda peetakse kas Kihnu saarel või mujal, eelkõige Pärnu maakonnas. Need lambad on eristunud nii välimikutunnuste kui genotüübi poolest teistest tõugudest.

Teised tõud

Vaata teiste Eests kasvatatavate lambatõugude kohta aretusühingute veebilehtedelt

Eesti Lamba- ja Kitsekasvatajate Liit

• Eesti valgepealise lambatõu aretusprogramm | 443.2 KB | pdf
• Eesti tumedapealise lambatõu aretusprogramm | 425.93 KB | pdf
• Lleynni tõugu lammaste aretusprogramm | 874.69 KB | pdf
• Dorperi tõugu lammaste aretusprogramm | 1.1 MB | pdf
• Tekseli tõugu lammaste aretusprogramm | 1.06 MB | pdf
• Kihnu_maalamba_aretusprogramm.pdf | 1.45 MB | pdf
• Dorseti_aretusprogramm_2022-2032_.pdf | 370.19 KB | pdf
• Sinise_tekseli_aretusprogramm_2022-2032.pdf | 280.58 KB | pdf
• Eesti maatougu lammaste aretusprogramm.pdf | 692.12 KB | pdf
• Gotlandi tõugu lamba aretusprogramm | 384.76 KB | pdf

MTÜ Kihnu Maalambakasvatajate Selts

• Kihnu maalamba aretusprogramm | 1.43 MB | pdf

MTÜ Eesti Tõulammaste Aretusühing

• Eesti valgepealise lambatõu aretusprogramm | 443.2 KB | pdf
• Eesti tumedapealise lambatõu aretusprogramm | 425.93 KB | pdf
• Gotlandi lammas lambatõu aretusprogramm.pdf | 727.27 KB | pdf

Tõugudest veel

Tumedapealised lihalambatõud:

Suffolki tõug, mis on pärit Inglismaalt. Tõugude klassifikatsiooni järgi liigitatakse suffolki lambaid nn dauni tõugu kuuluvaks (Down Breed). Dauni tõu rühma loetakse veel oksforddauni, hämpširdauni, dorsetdauni ja sautdauni tõugu lambaid. Dauni tõu puhul kasutatakse ristamisel eelkõige isasloomi, et saada väga kvaliteetse lihaga tallesid. Suurbritannias kasutatakse ristamistel kõige enam suffolki tõugu isasloomi. Suffolki lambaid kasvatatakse igasugustes tingimustes, nii mäestikes kui tasandikel, nii et tegemist on väga vastupidavate loomadega. Suffolki tõug on saadud 19. sajandi alguses sautdauni (ingl. k. Southdown) jäärade ja sarvilise norfolki (Norfolk Horned) tõugu uttede ristamisel ning tunnustati 1810. aastal. Norfolki tõugu mustapealised lambad olid väga vastupidavad, keda kasvatati tuulise ja külma kliimaga Inglismaa kaguosas. Tänapäeval on suffolki lambad suured, heade lihavormidega. Jäärad kaaluvad rohkem kui 110 kg (113-150 kg), uted 80-110 kg. Uttede villa peenus on tavaliselt 30-36 µm, pikkus 7-8 cm, villatoodang 2,5-3 kg. 2001. aastal on Eestisse toodud kolm suffolki jäära ning 2002. a kolme erinevasse farmi 40 utte ja 5 jäära.

Oksforddauni tõug, mille aretus algas 1830. a Inglismaal Oxfordi krahvkonnas hämpširi (ingl. k. Hampshire) uttede ja pikavillaliste kotsvoldi jäärade ristamisega. Inglismaa Põllumajanduse Kuninglik Liit tunnistas oksforddauni lambatõu iseseisvaks tõuks 1862. a ning selle tõu esimene tõuraamat trükiti juba 1889. a.
Tänapäeval on oksforddauni tõug üks suurema kehamassiga lambatõuge Suurbritannias ning tõujäärasid kasutatakse isastõugudena laialdaselt ristamisel. Isaloomade kasutamisel päranduvad järglastele hästi edasi head lihavormid, kasvukiirus ja neid võib kasvatada nii niisketes kui külmades ilmastikutingimustes. Oksforddauni lammastelt saadakse suure tailiha sisaldusega raskeid lihakehasid, mistõttu nende lammaste arv on Suurbritannias viimasel kahel aastakümnel järsult tõusnud. 1992. a oli oksforddauni uttede kehamass Suurbritannia jõudluskontrolli karjades enne paaritusperioodi keskmiselt 89 kg, poeginud utelt saadi 1,39 talle ning 8-nädalaste tallede kehamass oli jäär- ja utt-üksiktalledel vastavalt 26,3 ja 24,5 kg ning kaksiktalledel vastavalt 20,0 ja 18,8 kg. Uttede villatoodang oli keskmiselt 3,5-4,5 kg, villapeenus 31-33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti).

Valgepealised lihalambatõud:

Tekseli lambatõug

Teksel on aretatud 19. sajandi keskel niiske, merelise kliimaga Texeli saarel Põhja-Hollandis kohalike ranniku ehk marši jämevilla uttede ristamisel linkolni, leisteri jt. jääradega. Tänapäeval on teksel tähtsamaks lambatõuks Hollandis (ca 95% lammastest on tekseli tõugu). Samuti on ta laia levikuga lambatõug Saksamaal, Taanis, Suurbritannias, Iirimaal, Uus-Meremaal.

Tekseli tõugu lambad on suured, väga heade lihaomaduste ja lihavormidega, suure villatoodangu ja kvaliteetse villaga. Uted kaaluvad 65-80 kg, jäärad 100-150 kg. Uttedelt saab aastas 4-5 kg villa, jääradelt 5-6 kg. Vill on valge rasuhigiga, peenusega 33-36 µm (Bradfordi kvaliteet) ja pikkusega 10-15 cm. Tekselid on suhteliselt hea viljakusega, 100 poeginud ute kohta saadakse 150-210 talle.

Tänapäeval loetakse tekseli lammaste hinnatavamateks omadusteks häid tapajõudlusnäitajaid (eriti lihakehade head lihavormid) ning vastupidavust aastaringseks karjatamiseks. Inglismaal tehtud võrdluskatsed, kus tasandiku uttede paaritamine parimate lihatõugu jääradega (dorsethorn, ildefrans, oldenburg, suffolk, oksfordaun, teksel) näitas, et tekseli ristandtalled kasvasid sünnist tapmiseni mõnevõrra aeglasemalt kui oksforddauni ja suffolki veresusega eakaaslased (tabel 3). Kuid tekseli ristandtalledel olid parimad tapajõudlusnäitajad (tabel 4). Tekseli ristandtalledel oli parim tapasaagis, nende lihakehad olid suurima tailiha- ja väiksema rasvasisaldusega ning parima tailiha/rasva suhtega. Geneetilised uuringud on näidanud, et tekseli tõul on nn topelt lihastuse geen (double muscle gene), mis annabki sellele tõule väljapaistvad lihavormid. Paaritusküpseks saavad tekseli utt-talled 6-8 kuu vanuses ning hea söötmise juures võivad 5 kuu vanused talled kaaluda 45-48 kg. Tekseli tõu puuduseks loetakse nõrku jalgu ja raskemaid sünnitusi vastsündinud tallede suurema kolju tõttu.

Eestisse imporditud tekseli jäärasid on intensiivselt kasutatud eesti valgepealiste lammaste tõufarmides alates 1993. aastast, kusjuures tulemustega võib igati rahule jääda. Tekseli jäärad annavad järglastele hästi edasi ilusaid lihavorme. Tekseli ristandtalled tunneb ilma suurema vaevata ära nende täidlaste kintsude ja ümarate kehavormide poolest. Nad on silma paistnud rahuldava kasvukiiruse ja kvaliteetse liha poolest (lihakehade lihastus vähemalt R, tailiha osakaal suur, rasva osakaal väike). Ka villa kvaliteet on olnud hea, sest ristandtalledel on normaalse säbarusega, valge või helekreemika rasuhigiga vill. Villa peenus imporditud jääradel on keskmiselt 33 µm (50 Bradfordi kvaliteeti). Raskete poegimiste arv eesti valgepealiste lammaste farmides ei ole tekseli jäärade kasutamisega märgatavalt tõusnud. Alates 2001. a kasvatatakse ka Eestis tekseli tõugu puhasaretuse teel. Loodud on 4 tekseli aretuskarja. Tekseli lambaid on Eestisse toodud põhiliselt Taanist, s.o 2000. a 7 jäära, 2001. a 4 jäära ja 19 utte ning 2002. a 4 jäära ja 47 utte.

Dorseti tõug

Dorseti tõul on kolm alatõugu – Nudi dorset, sarviline dorset ja Dala.

Nudi dorseti (ingl. k. Poll Dorset) ja sarvilise dorseti tõugu lambad (ingl. k. Dorset Horn) on valgepealised ning dorsetdauni lambad (Dorset Down) on mustapealised. Suurema populaarsuse on võitnud valgepealised dorsetid. Paljudes riikides, eriti Ameerika Ühendriikides on nad suffolkite järel lihatõugudest arvukuselt teisel kohal. Tumedapealistest dorsetdauni lammastest kasutatakse aretuses eelkõige isasloomi. Arvatakse, et dorseti tõug on saadud Inglismaal sellel ajal, kui hispaanlased üritasid vallutada Inglismaad. Nad tõid kaasa oma meriino uttesid, keda paaritati Edela-Inglismaal Walesi sarviliste lammastega. Nii saadi sarviline dorset, kellest hiljem aretati nudi dorset. Tänapäeval kasutatakse valgepealise dorseti puhul nii emas- kui isasloomi. Paljud kasvatajad eelistavad emasloomana just nudi dorsetit, keda ristatakse kas tekseli või suffolki jääradega, et saada järglastelt kõrge kvaliteediga lihakehasid. Dorsetil on üks unikaalne, hinnatav omadus, mille poolest ta erineb teistest lihatõugudest. Nimelt on dorsetile omane pikk innasesoon (vähemalt 8 kuud), mistõttu selle tõuga on võimalik lihtsamini organiseerida tihendatud poegimisi (2 aasta jooksul 3 poegimist), sest uted indlevad ka innavälisel sesoonil (kevadel, suvel) palju sagedamini kui teised lihatõugu uted. Inglise keeles on kasutusel termin “out of season” breeding – paaritamine “mitte innasesoonil”, mida kasutatakse just dorseti tõu puhul. Dorseti uted on väga heade emaslooma omadustega ja suure piimakusega, seepärast paljud lambakasvatajad eelistavad just neid. Dorseti lambad on keskmise suurusega, pika kere ja hea lihastikuga. Uted on üldiselt teistest lihatõugu uttedest kergemad, kuid nad annavad talledele edasi häid lihavorme, mistõttu neilt saadud lihakehad on hinnatud. Dorseti lambaid kasvatatakse Eestis ühes aretuskarjas ning neid on imporditud Taanist, kui 2001. a imporditi 1 jäär ning 2002. a 4 jäära ja 19 utte.

Dala tõugu lambaid kasvatatakse Eestis alates 1994. aastast, kui Norrast imporditi 25 utte ja 5 jäära. Praegu kasvatab dala tõugu lambaid Maa -Investeeringute AS. Dala lambatõug on Norras arvukaim, selle osatähtsus moodustas 1993. a 45% jõudluskontrolli all olevatest lammastest. Dala lambatõug on saadud eelmise sajandi lõpul kohalike norra lammaste ristamisest briti jääradega (põhiliselt leisester ja ševiot). Dala lammaste aretuses on hiljem kasutatud oksforddauni, tekseli, staigari (kohalik norra lambatõug) ja soome maalammast.

Tänapäeval tuntakse dala tõugu kui head karjamaakasutajat, kes on suure viljakusega ning hea liha-ja villajõudlusega. Eestisse imporditud dala uttedelt on saadud 2,02 talle poegimise kohta, 50% dala veresusega ristanditelt saadi 1,84 talle poegimise kohta. Dala tõugu jäärade paaritamisel lihatõugu uttedega on võimalik Eestis saada suure viljakusega ristanduttesid. Selliseid pooleverelisi ristanduttesid oleks otstarbekas paaritada näiteks tekseli või suffolki jääraga, et saada kolme tõu vahelise ristamise tulemusena talled, kellel oleksid silmapaistvad lihavormid ja suur viljakus. See oleks üks võimalik tee suurima kasumi teenimiseks.

Dala lambad on kõrge villajõudlusega ning annavad väga kvaliteetset villa. Dala lammaste vill on pikk (15-20 cm), suhteliselt peen (11-12 kuu vanuste uttede villa keskmine peenus oli 28,6 µm, varieeruvusega 25-31 µm), ilusa ühtliku säbarusega ja praktiliselt ainult valge või helekreemika rasuhigiga. Nii oli 85,7% dala uttedest valge ja 14,3% uttedest kreemikas rasuhigi. Kollast rasuhigi ei esinenud mitte ühelgi utel. Võrdluseks võib öelda, et uuritud eesti valgepealistel lammastel oli rasuhigi 67% ulatuses valge, 30% kreemjas ja 3% kollane ning eesti tumedapealistel uttedel esines valget rasuhigi 48%-l, kreemjat 43%-l ja kollase rasuhigiga uttesid oli 9%.

Suure villajõudluse ja kvaliteetse villa kõrval on dala lammastel rahuldav kasvukiirus. Liha kvaliteedilt ja varavalmivuse osas jäävad dala lambad tüüpilistele lihatõugudele mõnevõrra alla. Seepärast saavutavad dala talled täiskasvanud looma suuruse (täiskasvanud dala utt kaalub 80-90 kg) ja kehamassi pikema aja jooksul. Praegune dala lammaste kasvatamise praktika on näidanud, et nad on head karjamaakasutajad ning neilt saab suurt juurdekasvu ka vaid karjamaarohuga, ilma et neile oleks vaja jõusöötasid juurde sööta. Seepärast on häid tulemusi saadud dala lammaste kevadisel poegimisel, kui imetavaid uttesid koos talledega on olnud võimalik kiiresti pärast poegimist karjamaale saata. Eestis on dala tõug (ka soome maalambatõug) perspektiivikas eelkõige kolme tõu vahelise ristamisskeemi kasutamisel, et saada nendelt pooleverelisi viljakaid uttesid, keda paaritada puhtatõuliste lihatõugu jääradega, millega kaasneb kolme tõu vaheliste ristandtallede saamine kvaliteetse lambaliha tootmiseks.

Tabel 5. Lammaste jõudlus tõugude kaupa (British Sheep, 1992)

Tabel 6. 35-40 kg raskustena tapetud ristandtallede tapajõudlusnäitajad, kes on saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel (Speedy, 1982)

Tabel 7. Lihakeha kvaliteet ristandtalledelt, kes saadud erinevat tõugu jäärade kasutamisel (Speedy, 1982)

Autor: Peep Piirsalu, Eesti Maaülikool, 2018