Suvel saab lammaste kogu söödavajadus kaetud karjamaarohuga. Lammaste karjatamisperiood kestab u 165 päeva. Karjatamist alustatakse mai algul ja see lõpeb hilissügisel.

Kuna lambad on väga liikuvad loomad ja nende söödavajadus on väike, saavad nad kõhu täis ka madalasaagilistel looduslikel karjamaadel, kus teisi loomi ei tasu karjatada. Lambaid või edukalt karjatada ka võsastunud karjamaadel. Ühel hektaril keskmise rohusaagiga karjamaal saab pidada 4…6 lammast. Rikkaliku rohukasvuga kultuurkarjamaal aga kuni 10…15, isegi 25 lammast.

Tuleb jälgida, et lammaste karjateede ääres ei oleks takjaid, ohakaid, mis jäävad villakusse ja rikuvad villa. Lambaid ei tohi ajada ka mööda tolmust teed. Heaks abiliseks suuremate lambakarjade karjatamisel on koer. Hea dresseeritud koeraga võib iga karjane (ka lapsed) karjatada suuri lambakarju ka võsastunud karjamaadel, teede ja kraavide kallastel, viljapõldude ääres. Lambur käib koeraga ees ja pidurdab lammaste tormamist ja laiali jooksmist. Dresseeritud koer käib lamburi poolt näidatud piiri või viljapõllu ääres edasi-tagasi ja ei lahku sealt enne kui karjane selleks märku annab. Õpetatud koer ei lahku karja juurest ka siis, kui karjane koju läheb või lahkub.

Lammaste laudaperiood on lühem kui teistel põllumajandusloomadel (keskmiselt 200 päeva). Laudaperioodi jooksul uttede söödavajadus muutub, see tuleneb nende füsioloogilisest seisundist. Lambad on sesoonselt paarituvad ja poegivad loomad. Uted indlevad põhiliselt sügisel, augustis-septembris. Tiinus kestab 5 kuud. Poegivad enamasti talvel, detsembrist-märtsini.

Vastavalt uttede füsioloogilisele seisundile tuleb talve jooksul muuta nende söödaratsioone. Laudaperioodi algul on uttede toitainete tarve väike ning selle võib katta ainult hea peenekõrrelise heinaga. Kahel viimasel tiinusekuul s.o alates novembrist, suureneb nende toitainete tarve 30…40% võrra ja proteiinivajadus isegi 40…50% võrra. Eriti suur on ute söödavajadus tiinusperioodi lõpul ja imetamiseperioodi algul. Selleks perioodiks tulevad jätta kõige paremad söödad. Lisaks heinale tuleb uttedele anda ka jõusööta. Imetavatele uttedele võimaluse korral ka mõnda mahlakat sööta – kartulit, juurvilja või selle asemel head silo. Päevas peaks imetav utt saama:

• 2,0 kg heina;
• 3 kg juurvilja või 2 kg kartulit (või selle asemel 2…2,5 kg silo);
• 500…600 g  jõusööta;
• 13…15 g segamineraalsööta või mõnda söödafosfaati;
• 12…17 g keedusoola.

Päevas joovad lambad ka 2…3 l vett.

Kui lammaste hein või põhk ei ole kõige parema kvaliteediga, siis tuleks viletsamat heina või põhku sööta külmemate, kuivade ilmadega, siis söövad nad seda paremini. Kehvemat heina tuleks anda hommikul, kui lambal on parem isu. Lambaid söödetakse 2 korda päevas.

Tiinuse lõpul ei tohi uttedele sööta riknenud söötasid. Väikegi hulk kuumaks läinud teraviljast valmistatud jahu, hallitanud koresööta, külmunud või mädanenud kartulit, võib kutsuda esile abordi või sünnivad nõrgad elujõuetud talled.

Tallede söötmine

Talled sünnivad talvel, sellepärast vajavad nad esimestel elupäevadel lisasooja. Temperatuur nende sulus peaks olema 14…16 C. Vastsündinud tallede soojendamiseks tuleks sulu kohale asetada reflektorlamp või kasutada suuri 250 W elektripirne.

Esimesel 3…4 elupäeval on tallede ainukeseks ja asendamatuks söödaks ema ternespiim. Tall peab seda saama poole tunni jooksul pärast sündi. See puhastab soolestiku looteperioodi ainevahetusjääkidest, mille järel algab normaalne seedimine. Ka antakse ternespiimaga talledele emalt üle resistentsus haiguste suhtes. Ternespiima peab tall saama küllaldaselt. Pärast ternespiimaperioodi toituvad talled põhiliselt emapiimast, mis sisaldab kõiki nende kiireks arenguks vajalikke toitaineid. Teise elunädala lõpul ainult emapiimast ei piisa ja talled hakkavad näksima ka jõusööta, kolmandal nädalal juba ka heinakõrsi.

Talledele tuleks anda lisasööta ute sulu kõrval olevas sulus, kuhu nad pääsevad väikese ava kaudu, millest vanad lambad läbi ei mahu, muidu söövad uted talledele mõeldud lisasööda ära.

Talled tuleks emast võõrutada 3…4 kuu vanuselt. Kodumajapidamises kus lambaid on vähe, seda tavaliselt ei tehta. Talled lastakse koos emaga kevadel karjamaale, kus nad edasi imevad. Sageli imetavad uted tallesid veel poole aasta vanuses. See võib häirida ute normaalset sigimistsüklit, pidurdab uttede õigeaegset paaritamist.

Autor: Viive Sikk, Eesti Maaülikool, 2018

Söödad

Lammas nagu veiski on mäletsejaline loom. Tema seedeorganite ehitus ja talitlus ei erine oluliselt veise seedeelundite ehitusest ja seedetalitlusest. Ka lambal on mahukas, mitmekambriline eesmagu, kus sööt seedub mikroobide toimel. Eesmao mikroobid, mida on 1 grammi maosisu kohta miljardeid, lõhustavad sööda kiulise osa ja muudavad selle loomale kättesaadavaks. Sööda kiudaine lõhustamisel tekkinud lihtsad ained imenduvad vatsast verre ja toidavad lammast. Lambad on sööda suhtes veistest vähenõudlikumad. Neile piisab odavatest omatoodetud söötadest.

Suvel on lammaste põhisöödaks karjamaarohi, mida täiskasvanud lambad söövad päevas 6…12 kg.

Laudaperioodil on tähtsamaks lammaste söödaks koresöödad ja nendest põhiline on hea, peenekõrreline, leherikas hein. Kõige paremini sobib lammastele looduslike niitude hein (metsa-, aasa-, aru-, luhahein), hea on ka kõrreline kultuurniiduhein. Lutsern- ja ristikhein on proteiinirikkad ja nende söötmisel saab jõusööta kokku hoida. Ka ida-kitsehernest (galeega) võib lammastele valmistada proteiinirikast heina. Heina söödetakse lambale 1,0…2,0 kg päevas.

Osa heinast võib asendada põhuga. Põhku võib täiskasvanud lambale sööta 0,5…1,0 kg päevas, see kogus moodustab 15…20% päevasest energiavajadusest. Paremini kõlbab suviviljapõhk (kaera-, odra- ja segaviljapõhk). Lambad söövad ka allapanuks kasutatud põhust ära peenemad osad.

Lammastele võib heina asemel sööta ka kuivsilo. Päevane kogus on 1…3 kg.

Mahlakatest söötadest on väga heaks söödaks lammastele juurvili, eriti uttedele imetamisperioodil, kuna see soodustab piima teket, muudab sööda maitsvamaks ja paremini seeditavaks. Juurviljadest sobivad lammastele söödapeet, poolsuhkrupeet, kaalikas. Neid võib sööta 3 kg päevas ja enamgi.

Juurvilja asemel võib anda ka kartulit. Seda söödetakse vähem (1…2 kg päevas), sest see on kuivainerikkam kui juurvili.

Kartulit ja juurvilja söödetakse lammastele toorelt, pestult ja korralikult peenestatult. Siis ei ole karta, et suured tükid neile kurku kinni jääks. Peenestatud kartulit ja juurvilja võib segada teraviljajahuga.

Võib sööta ka korralikult pestud ja peenestatud kartuli- ja juurviljakoori.

Mahlakatest söötadest on heaks lammaste söödaks ka silo. Silo peab olema hea kvaliteediga. Lambaid tuleb silo sööma harjutada. Alul tuleks anda vähe (200…300 g päevas), päev-päevalt koguseid suurendades võib sööta lambale 1…3 kg silo päevas.

Kõiki veerikkaid söötasid (kartul, juurvili, silo) tuleks lammastele sööta enne jootmist. Lammas on ulukloomana mäestikuloom ja harjunud kuiva söödaga, sellepärast kui lammas on enne veerikaste söötade saamist joonud, sööb ta neid vähe.

Lisaks toodud põhisöötadele tuleb lammastele anda ka jõusööta. Selleks sobib omatoodetud teraviljajahu (kaera-, odra-, segaviljajahu). Teraviljajahu söödetakse lammastele jämejahuna, kaera ka teradena. Jõusööta antakse tavaliselt 200…300 g päevas, imetavatele uttedele (olenevalt tallede arvust) 300…800 g päevas.
Rukkijahu ei ole soovitav lambale sööta, kuna ta tekitab palju gaase.

Lambad vajavad iga päev ka mineraalsööta. Hea on anda segamineraalsööta, kuid selle asemel võib anda ka mõnda söödafosfaati või söödakriiti (10…15 g päevas). Samuti tuleb neile anda keedusoola (10…15 g päevas). Keedusoola võib anda ka lakukivina vabalt lakkumiseks, kuid tuleb arvestada, et lambad on väga maiad soola peale ja võivad seda liiast tarbida ning mürgituse saada.

Autor: Viive Sikk, EMÜ Veterinaarmeditsiini ja loomakasvatuse instituut, 2014