Töökeskkonnas võivad töötaja tervist mõjutada erinevad ohutegurid. Need jagunevad füüsikalisteks, keemilisteks, bioloogilisteks, füsioloogilisteks ja psühhosotsiaalseteks ohuteguriteks. Ohutegurite tundmine aitab ennetada tööõnnetusi, kutsehaigusi ning luua ohutuma töökeskkonna.

Füüsikalised ohutegurid

Müra

Müra on soovimatu või tervist kahjustav heli. Pikaajaline kokkupuude tugeva müraga võib põhjustada kuulmislangust.   

Müratugevust mõõdetakse detsibellides (dB). Inimkõrvale on ebasoodne pidev müratugevus alates 60 dB. Lubatud maksimaalne müra tugevus on vastavalt kehtivale tööohutusstandardile 85 dB(A). Vajaduse korral korraldab mürataseme mõõtmise tööandja.

Põllumajanduses töötavad mürarikkas keskkonnas näiteks:

• kuivatioperaatorid
• veskite töötajad
• traktorijuhid ja teiste põllumajandusmasinate kasutajad
• ventilatsioonisüsteemide läheduses töötavad inimesed
• farmide statsionaarsete seadmete kasutajad
• käsitööriistade kasutajad

Kuulmise halvenemine võib mürarikks keskkonnas kujuneda välja juba 3-6 aasta jooksul. Esialgu langeb kuulmisteravus aeglaselt ja kõrgemate sageduste osas, mistõttu töötaja esialgu ei märkagi kuulmise halvenemist. Esmased kaebused on kõrvade kohisemine ja vilin kõrvades (tinnitus), ilmneda võivad ka tasakaaluhäired.

Müra kaudne toime avaldab mõju eeskätt inimese närvisüsteemile ja selle kaudu kogu organismile. Kestev müra kurnab närvirakke, mistõttu aeglustuvad inimese psüühilised protsessid (nt. mõtlemine, reageerimisvõime, tähelepanu), suureneb tööõnnetuse tekkimise risk. Töötaja muutub tujutuks ja kiiresti ärrituvaks, tekivad peavalud, halveneb mälu. Töötaja töövõime ja tööviljakus langeb.

Nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded mürast mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna müra piirnormid ja müra mõõtmise kord

Vibratsioon

Vibratsioon  on masinates, mehhanismides, konstruktsioonides ja muudes seadmetes esinev mehhaaniline võnkumine. 

Vibratsioon võib olla lokaalne või üldvibratsioon. Lokaalne vibratsioon mõjutab otseselt kehaosa, mis puutub kokku vibreeriva töövahendiga (näiteks käsi). Üldvibratsioon kandub üle kogu kehale, näiteks traktori või muu liikurmasina kasutamisel. Traktorijuhile mõjuvad sageli samaaegselt nii lokaalne kui ka üldvibratsioon.

Põllumajanduses esineb vibratsiooni näiteks: 

• traktoritel
• kombainidel
• muudel liikurmasinatel
• elektriliste käsitööriistade kasutamisel

Lokaalne vibratsioon põhjustab väikeste veresoonte spasme, mille tagajärjel käed jahtuvad kiiresti ning võivad muutuda valgeks. Seda nimetatakse „valge sõrme“ sündroomiks. Esialgu võib töötaja tunda käte tuimust või "sipelgate jooksmise" tunnet. Tööpäeva lõpuks võivad tekkida valud väikestes liigestes ja käelihastes. Haiguse süvenedes tekivad öised kätevalud, lihasjõu vähenemine ning luude ja liigeste deformatsioonid.

Üldvibratsiooni korral kandub võnkumine üle kogu kehale. Selle tagajärjel võivad tekkida:

• pearinglus ja peavalu
• kuulmise ja nägemisteravuse nõrgenemine
• koordinatsioonihäired
• väljasirutatud käte värisemine
• ärrituvus, unehäired ja kiire väsimine

Tõukeline vibratsioon võib põhjustada ka ainevahetuse ja siseelundite häireid, sealhulgas mao limaskesta põletikku (gastriiti), soolemotoorika häireid ja haavandtõbe. Samuti on vibratsioonikeskkonnas töötanud meestel täheldatud suguvõime langust.

Nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded vibratsioonist mõjutatud töökeskkonnale, töökeskkonna vibratsiooni piirnormid ja vibratsiooni mõõtmise kord

Töökeskkonna sisekliima

Tervisliku sisekliima tagamiseks peavad töökeskkonna õhutemperatuur, õhuniiskus ning õhu liikumise kiirus olema töö iseloomule sobivad. Samuti tuleb tagada töökohtade piisav varustatus värske õhuga. 

Sobiva sisekliima kujundamisel tuleb arvestada:

• töötajate arvu ruumis 
• töö vaimset ja füüsilist koormust
• tööruumi suurust
• kasutatavaid töövahendeid
• ehnoloogilise protsessi iseloomu

Sisekliima parameetritele ei ole kehtestatud kohustuslikke piirnorme. Soovituslikud väärtused on toodud Eesti standardis EVS-EN 15251:2007 „Sisekeskkonna lähteparameetrid hoonete energiatõhususe projekteerimiseks ja hindamiseks lähtudes siseõhu kvaliteedist, soojuslikust mugavusest, valgustusest ja akustikast“.

Õhutemperatuur

Liiga kuumas keskkonnas kaotab organism palju vett, mistõttu võib töötajal tekkida kuumarabandus või kuumakrambid. Kuumus langetab vererõhku, suurendab südame koormust ning vähendab aju ja neerude verevarustatust. Selle tagajärjel langeb ka töötaja töövõime.

Külmas keskkonnas (näiteks talvel, külmlaos või kütmata ruumis) töötamisel ahenevad nahaveresooned, et säilitada kehatemperatuuri. Samal ajal suureneb vee kadu organismist, lihased muutuvad kangeks ning külmavärinate abil toodab organism tavapärasest rohkem soojust. Kokkupuude külmade esemetega (näiteks traktori rooli või juhtkangiga) suurendab külmatraumade tekkimise riski.

Välisõhu temperatuur mõjutab lisaks välitingimustes töötajatele ka farmides, aiandites ja töökodades töötavaid inimesi, kuna ruumi temperatuur sõltub avatud ustest ja akendest.

Töötamine niiskes ja jahedas keskkonnas

Normaalsest madalam temperatuur (21–23°C) koos niiske töökeskkonnaga soodustab keha üldist jahtumist ning suurendab külmetushaiguste riski. Samuti võivad tekkida nahahaigused ning luu- ja liigessüsteemi haigused, sealhulgas liigespõletikud ja muud liigeskahjustused.

Niiske töökeskkond on ohuallikaks eelkõige lüpsjatele ja teistele farmitöötajatele.

Tuuletõmbus

Suurenenud õhu liikumiskiirus põhjustab keha ebaühtlast jahtumist. Ttuuletõmbus tekib sageli avatud uste ja akende kaudu või transpordivahendite liikumisel läbi avatud väravate. 

Pikaajaline töötamine tuuletõmbuses võib põhjustada:

• lihase- ja närvipõletikke selja-, õlavöötme ja käte piirkonnas;
• külmetushaigusi;
• põskkoopapõletikke;
• viirushaiguste ägenemist;
• luu-, lihas- ja liigessüsteemi vaevusi.

Tuuletõmbus ohustab eelkõige farmides ja töökodades töötavaid inimesi.

Töötamine välitingimustes

Välitingimustes töötavad põllumajandustöötajad (näiteks põllukultuuride kasvatajad ja traktorijuhid) puutuvad kokku tuule, vihma, lume, niiskuse, UV-kiirguse ning aastaajast sõltuvate temperatuurimuutustega.

Halvad ilmastikuolud soodustavad külmetushaigusi, suurendavad külmakahjustuste riski ning võivad kaasa aidata mürakahjustuse, vibratsioontõve ja ülekoormushaiguste kujunemisele.

Kiirgus (eredad valguskiired, nähtamatu infra- ja ultravioletkiirgus)

Keevitamisel tekib ere valgus, nähtamatu infrapuna- ja ultraviolettkiirgus, mis võib kahjustada silmi. Eriti ohustatud on elektri- ja gaasikeevitajad, kellel võib tekkida elektrooftalmia ehk silma sidekesta ja sarvkesta kahjustus.

Kiirgusest põhjustatud sidekestaärritus võib tekitada:

• pisaravoolu;
• ägedat valu silmades;
• liivaterade tunnet silmades;
• pidevat kipitust.

Ebameeldiv liivatera- ja kipitustunne kestab tavaliselt 1–2 päeva, seejärel kaebused taanduvad.

Tugeva või pikaajalise kiirguse korral võib kahjustuda ka silma sarvkest. Sarvkesta armistumine võib põhjustada kahjustunud silma nägemisteravuse langust.

Valgustus

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peavad töökoha territoorium, trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid olema piisavalt valgustatud.

Valgustatust ehk valgustustihedust mõõdetakse luksides (lx). Sisetöökohtade valgustuse hindamisel lähtutakse enamasti standardist EVS-EN 12464-1:2011. Standardis eristatakse tegutsemispiirkonda, lähiümbruspiirkonda ja taustapiirkonda.

Valgustuse mõju tervisele

Ebapiisav valgustus mõjutab otseselt töötaja nägemist ning võib põhjustada nägemise halvenemist.

Valgustustingimused ei tohi sundida töötajat ebaloomulikesse tööasenditesse ega põhjustada füüsilist ülekoormust. Näiteks alavalgustatud tööobjekti paremaks nägemiseks peab töötaja töötama pikemat aega ebasoodsas asendis, mis suurendab ülekoormusvigastuste riski.

Liiga ere valgus võib põhjustada silmade väsimist, vähendada töövõimet ning suurendada tööõnnetuste riski tähelepanematuse või pimestuse tõttu.

Soovituslik valgustustihedus

Erinevate tööde puhul on soovituslik valgustustihedus näiteks:

• põllumajandustöödel (saaduste laadimine ja käsitsemine, seadmete ja masinate teenindamine, haigete loomade laudad, poegimislaudad, söödavalmistus, piimaruumid, töövahendite pesemine) – 200 lx
• loomalautades – 50 lx
• puidutöötluses – 300–750 lx
• büroodes kirjatöö tegemisel – 500 lx

Töötamine välitingimustes

Põllumajandustöötajad töötavad sageli välitingimustes, kus kasutatakse loomulikku ehk päevavalgust. Tööaega on soovitatav planeerida nii, et kuumal suveperioodil tehakse suurem osa tööst hommikupoolikul ning keskpäevase tugeva päikesekiirguse ajal peetakse pikem puhkepaus.

Selline töökorraldus aitab vähendada kuumuse ja ereda valguse mõju töötaja tervisele ning säilitada töövõimet.

Mehaanilised ohutegurid

Kukkumis- ja libisemisoht

Kukkumis- ja libisemisoht on üks sagedasemaid tööõnnetuste põhjuseid põllumajanduses. Risk suureneb nii masinate kasutamisel kui ka liikumisel tööruumides ja välitingimustes.

Kukkumis- ja libedusoht võib esineda näiteks:

• masina kabiini sisenemisel ja sealt väljumisel (traktoristid, autojuhid ja remonditöötajad)
• kuivatites liikumisteedel, treppidel ja redelitel
• liikumisteedel paiknevate esemete, seadmete ja masinate tõttu
• talvisel ajal jäätunud või lumistel välialadel
• töökodade, puhke- ja olmeruumide märgadel põrandatel
• farmides, kus läga muudab põrandad ja liikumisteed libedaks
• ebatasaste või kahjustunud põrandate tõttu kõikides tööruumides

Kukkumise tagajärjed: 

• luumurrud
• põrutused
• nikastused
• muud traumad

Elektrilöögioht

Elektriliste seadmete kasutamisel kaasneb elektrilöögioht, kui seadmed on vigastatud, puudulikult hooldatud või nende kasutamisel ei järgita ohutusjuhiseid.

Elektrilöögioht puudutab kõiki töötajaid, kes kasutavad oma töös elektrilisi seadmeid.

Masinate liikuvad osad

Masinate ja seadmete liikuvad osad võivad põhjustada lõike-, muljumis- ja muid raskeid vigastusi. Õnnetused juhtuvad enamasti siis, kui ei järgita ohutusnõudeid või kasutatakse masinaid valesti.

Ohuga puututakse kokku näiteks:

• põllumajandusmasinate kasutamisel
• seadmete hooldus- ja remonditöödel
• liikuvate või pöörlevate masinaosade läheduses töötamisel

Ohustatud on kõik töötajad, kes kasutavad oma töös masinaid või seadmeid või töötavad nende vahetus läheduses.

Vigastused töötamisel loomadega

Loomadega kokku puutuvad töötajad on ohustatud loomade ettearvamatu käitumise tõttu. Loomad võivad põhjustada vigastusi (jalalöögi, jala peale astumise, sarvedega löömise või muu ootamatu liigutuse tagajärjel).

Ohuga puututakse kokku näiteks:

• loomade söötmisel ja hooldamisel
• lüpsmisel
• loomade liigutamisel või ajamisel
• haige või ärritunud loomaga töötamisel
• loomade fikseerimisel ja transportimisel

Loomadega töötamisel võivad tekkida:

• põrutused
• muljumisvigastused
• luumurrud
• lõike- ja marrastusvigastused
• muud traumad

Keemilised ja bioloogilised ohutegurid

Keemilised ohutegurid

Põllumajanduses kasutatakse erinevaid kemikaale ja materjale, mis võivad lühiajalisel või pikaajalisel kokkupuutel põhjustada tervisekahjustusi. Keemiliste ohutegurite hulka kuuluvad näiteks taimekaitsevahendid, puhastusvahendid, määrdeained, vedelkütused, gaasid ja keevitusaerosoolid.

Keemiliste ainete ja materjalidega võib töötaja kokku puutuda naha, hingamiselundite või seedetrakti kaudu.

Töötajad peavad teadma, milliste kemikaalidega nad töötavad. Iga kemikaali kohta peab olema kättesaadav ohutuskaart, kus on kirjas:

• kuidas kemikaal inimese organismile mõjub
• milliseid isikukaitsevahendeid tuleb kasutada
• kuidas vältida mürgistuse tekkimist
• mida teha mürgistusnähtude ilmnemisel

Kemikaalid võivad organismi sattuda

• naha kaudu
• hingamiselundite kaudu
• seedetrakti kaudu

Keemiliste ohutegurite puhul tutvu Vabariigi Valitsuse määrusega: Ohtlike kemikaalide ja neid sisaldavate materjalide kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded ning töökeskkonna keemiliste ohutegurite piirnormid

 

Taimekaitsevahendid

Taimekaitsevahendites kasutatakse enamasti fosfororgaanilisi, kloororgaanilisi ja elavhõbedaühendeid. Nende sattumisel organismi võivad tekkida mürgistusnähud.

Ohustatud on töötajad, kes puutuvad kokku taimekaitsevahenditega.

Õigusakt: Taimekaitsevahendi kasutamise ja hoiukoha täpsemad nõuded

 

Naftasaadused ja määrdeõlid

Etüleeritud bensiin sisaldab tetraetüülpliid. Bensiin võib organismi sattuda näiteks mootorite remontimisel või paakide täitmisel.

Organismi sattumine võib toimuda:

• määrdunud käte kaudu
• hingamisteede kaudu
• suu kaudu, näiteks määrdunud kätega söömisel või bensiini suuga ühest paagist teise tõmbamisel

Bensiin võib põhjustada ägedat mürgistust. Kaebusteks võivad olla peavalu, nõrkus ja psüühikahäired.

 

Gaas

Vingugaas ehk süsinikmonooksiid võib põhjustada nii ägedat kui ka kroonilist mürgistust. Vingugaas on värvusetu, lõhnatu ja õhust kergem gaas. See tekib kütuse mittetäielikul põlemisel ning seda leidub heitgaasides.

Vingugaasiga võib kokku puutuda näiteks lukksepp töökojas, kui ta katsetab põllutöömasinate mootoreid. Mürgistus võib tekkida siis, kui mootor töötab kinnises töökojas või garaažis ning ruumis puudub ventilatsioonisüsteem, mis juhiks vingugaasi töökeskkonnast välja.

 

Keevitusaerosoolid

Keevitamisel tekkivate aerosoolide koostis sõltub kasutatavatest elektroodidest ja keevitatavatest metallidest.

Keevitusaerosoolid võivad sisaldada:

• ränidioksiidi
• kaltsiumoksiidi
• alumiiniumi
• kroomi
• mangaani
• rauda
• tsingi- ja vaseaure

Elektrikeevitusel võib kõrge temperatuuri tõttu tekkida õhus ka lämmastikoksiide, osooni ja muid gaase.

Keevitaja tervisele on eriti ohtlik töötada väikestes ruumides, kinnistes kateldes ja mahutites.

 

Mürgistuse puhul esinevad töötajal: peavalud, peapööritus, unehäired, üldine nõrkus, kiire väsimine, närvivalude tekkimine, südamehäired (südamelihase kahjustusest) ja valud südamepiirkonnas ning ainevahetushäired.

NB! Kui töötajal esineb allergia konkreetse kemikaali või selle komponentide vastu, siis ei ole lubatud tal sellega töötada. Töötajad, kes puutuvad kemikaalidega tööprotsessis kokku, peavad käima sagedamalt kui teised töötajad tervisekontrollil töötervishoiuarsti juures. Tervisekontrolli sageduse määrab töötervishoiuarst.

Tolm

Tolm on põllumajanduses üks peamisi töökeskkonna ohutegureid. Erinevates põllumajandusharudes puutuvad töötajad kokku erinevat liiki tolmudega, mis võivad põhjustada nii silmade kui ka hingamisteede kahjustusi ning allergilisi haigusi.

• Loomakasvatuses on tolmuosakesteks lauda õhus lindude ja loomade suled ning karvad, nahaosised, sööda ja jahutolm, heinatolm, loomade eritiste osakesed, hallitusseened ja nende eosed, bakterid, tolmulestad (tolmus elavad putukad). Peale selle on õhus suurenenud erinevate gaasiliste komponentide osakaal.
• Välitöödel põllumajanduses on tolmuks peamiselt mulla- ja liivaosakesed, turbaosakesed, väetisetolm, ka õitsvate taimede õietolm, seene eoste tolm jne.
• Möldrid puutuvad kokku jahutolmuga.
• Remonttööde teostamisel auto-ja masinahoolduses on sageli tegemist metallitolmuga ja samuti erinevate pinnasetolmudega, mis on masinatele kogunenud.

Siseruumides võib tolmu hulka suurendada ebapiisav ventilatsioon ning puudulik koristamine.

Teraviljatolm

Teraviljatolm tekib teravilja koristamisel, kuivatamisel, säilitamisel ja töötlemisel. Tolm võib sisaldada baktereid, seeni, putukaid, taimeosakesi ning pestitsiidide jääke.

Tolmuosakesed võivad väga kergesti sattuda silma ja hingamisteedesse. Silma sattudes võivad need põhjustada sügelust, pisaravoolu ning silmade punetust. 

Hingamisteedesse sattudes võib tolm põhjustada põletikku bronhides, bronhioolides ka kopsualveoolides.

Allergeensed tolmud

Põllumajanduses võivad allergeenidena toimida näiteks:

• loomakarvad ja nahaosakesed
• loomade eritiste osakesed
• sööda-, teravilja-, jahu- ja heinatolm
• hallitusseened ja nende eosed
• bakterid
• tolmulestad
• väetisetolm
• desinfitseerimisainete aerosoolid
• taimekaitse- ja putukatõrjevahendid
• õietolm

Pikaajaline kokkupuude allergeenidega võib muuta töötaja immuunsüsteemi ning põhjustada allergiliste haiguste kujunemist.

Bioloogilised ohutegurid

Bioloogilised ohutegurid on mikroorganismid (bakterid, viirused, parasiidid, seened jm), sealhulgas geneetiliselt muundatud mikroorganismid, rakukultuurid ja inimese endoparasiidid ning muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis võivad põhjustada nakkushaigust, allergiat või mürgistust.

Põllumajandustöötajad puutuvad töö käigus kokku mitmesuguste bioloogiliste ohuteguritega, näiteks:

• hallitus-, pärmi- ja kiirikseente ning nende eostega vanades ja niisketes laohoonetes, lautades ja teraviljaladudes
• puukidega levivate haigustekitajatega
• sõnniku ja uriiniga, mis võivad sisaldada haigustekitajaid
• heina- ja teraviljatolmuga, mis võib sisaldada hallitust ja baktereid

 

Allergeenid

Lisaks tolmule võivad põllumajanduses allergeenidena toimida ka:

• loomade eritistest pärinevad gaasilised lämmastik- ja orgaanilised ühendid
• taimede lehed ja mahlad (nt tomat, porgand, redis, priimula, orhidee, roos, krüsanteem, iiris, begoonia, liilia, nartsiss)
• mesinduses mesilasmürk, mesi, mesilasvaha ja suir

Bioloogiliste ohuteguritega on ohustatud kõik põllumajandustöötajad.

 

Nahaseened

Bioloogiliste ohutegurite hulka kuuluvad ka nahaseened, mis võivad kahjustada nahka ning sõrme- ja varbaküüsi.

Nahaseened levivad enamasti:

• ühiste käterättide kasutamisel
• ühiste jalanõude või riiete kasutamisel
• halvasti desinfitseeritud pesemisruumide põrandate kaudu

Niiskes keskkonnas töötamine ja liighigistamine soodustavad nahaseenhaiguste teket. Sagedamini esinevad kahjustused kaenla all, kaelal, kubemevoltides, seljal ja turjal.

 

Infektsioonioht

Bioloogiliste ohuteguritega on ohustatud kõik põllumajandustöötajad.

Suhtlemisel teiste töötajatega on eelkõige hilissügisest varakevadeni suurem risk nakatuda piisknakkuse teel levivatesse haigustesse, näiteks grippi ja teistesse viirushaigustesse.

Nakatumine võib toimuda:

• otsese kontakti kaudu
• hingamisteede kaudu
• seedesüsteemi kaudu

Haigestumise tagajärjel võib töötaja olla sunnitud ajutiselt töölt eemal viibima.

Nõuded bioloogilistest ohutegurist mõjutatud töökeskkonnale on kehtestatud määruses Bioloogilistest ohuteguritest mõjutatud töökeskkonna töötervishoiu ja tööohutuse nõuded.

Ergonoomilised ja psühhosotsiaalsed ohutegurid

Füsioloogilised ohutegurid

Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seadusele on füsioloogilised ohutegurid füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul põhjustada tervisekahjustusi.

Füsioloogiliste ohuteguritega puutuvad kokku enamik põllumajandustöötajaid, sealhulgas lüpsjad, karjakud, looma- ja linnufarmide talitajad, veterinaarid, köögiviljakasvatajad ja –töötlejad, põllumasinatega juhid ja remontijad ning ka kontoritöötajad.

Sundasendid, sundliigutused ja füüsiline ülekoormus

Sundasendiks loetakse füsioloogiliselt ebaloomulikku kehaasendit, näiteks töötamist pidevalt põlvili või kükakil, käed õlavöötmest kõrgemal või seistes peamiselt ühele jalale toetudes.

Sundliigutused on töö käigus pidevalt korduvad ühesugused liigutused, näiteks käsitsi kaevamine, köögiviljade sorteerimine või istikute istutamine. 

Pidevad sundasendid ja korduvad liigutused võivad põhjustada luu- ja lihaskonna vaevusi ning koormata seede- ja vereringesüsteemi. 

Põllumajanduses esineb ülekoormust näiteks

• farmitöödel, kus töötatakse pikalt seistes ja tehakse korduvaid liigutusi
• karussell-lüpsis, söötmisel, sõnniku koristamisel ja allapanu paigaldamisel
• remonditöödel, kus töötatakse seistes, ettepoole kummardudes, kükitades või põlvitades
• traktoritöödel, kus suurem osa tööajast möödub istuvas asendis

Tekivad jalgade verevarustuse häired. Pidev ülakeha pööramine ning raskuste teisaldamine koormab selgroolülisid – peamiselt kaela-rinna-nimme piirkonnas, mistõttu töötajatel on tihti kaela-, rinna-, või nimme-ristluupiirkonna radikuliidid.

Raskuste käsitsi teisaldamine

Paljudel põllumajanduse ametikohtadel tuleb raskusi teisaldada käsitsi, näiteks loomalautades, aianduses ja mehhaniseerimistöödel.

Tagajärjed: kukkumised, libisemised, käe- ja jalamurrud.

Määruse „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ abil saab sobivatel juhtudel välja arvutada raskuste käsitsi teisaldamise toime töötaja tervisele ja riskitaseme.

Täiendavad soovitused leiab juhendist "Ohutu ja tervist hoidev raskuste käsitsi teisaldamine".

Psühhosotsiaalsed ohutegurid

Psühhosotsiaalsed ohutegurid on õnnetus- või vägivallaohuga töö, ebavõrdne kohtlemine, kiusamine ja ahistamine tööl, töötaja võimetele mittevastav töö, pikaajaline töötamine üksinda ja monotoonne töö ning muud juhtimise, töökorralduse ja töökeskkonnaga seotud tegurid, mis võivad mõjutada töötaja vaimset või füüsilist tervist.

Põllumajandustöös võivad psühhosotsiaalseid riske suurendada näiteks:

• püsiv ajapuudus ja vajadus töötada kiirustades
• pikaajaline ületunni- või öötöö
• töötamine üksinda
• monotoonne töö
• ebavõrdne kohtlemine, kiusamine või ahistamine tööl
• töötaja võimetele mittevastavad tööülesanded

Tööstress

Psühhosotsiaalsed ohutegurid ja tööstress on omavahel tihedalt seotud. Tööstress tekib siis, kui töötaja tajub vastuolu töökeskkonna nõudmiste ja oma toimetulekuvõimaluste vahel. Stress avaldub olukorras, kus tööalased nõudmised ületavad töötaja võime nendega toime tulla.

Mõju tervisele

Kui psühhosotsiaalsetest ohuteguritest tulenevaid riske eiratakse, võib pikaajaline tööstress viia läbipõlemiseni.

Stress ja väsimus võivad põhjustada:

• keskendumisraskusi;
• motivatsiooni langust;
• töövõime vähenemist;
• tööõnnetuste riski suurenemist;
• kvaliteediprobleeme ja tootlikkuse langust.

Ettevõtte jaoks võib see tähendada sagedasemaid töövõimetuslehti ning suuremat tööjõu voolavust.

Psühhosotsiaalsete ohuteguritega on ohustatud kõik töötajad

Koostamisel on kasutatud Annika Küüdorfi 2006. aastal ilmunud teavikut “Ohutegurid, tööga seotud haigused ja nende vältimine põllumajanduses: õppematerjal kutsekoolidele”. 

Materjali on toimetanud Lilia Kulli, tööhügieeniku akadeemilise koolituse läbinud taimekasvatuse konsulent. August 2022.