Maisi kasvatamiseks sobivad parasniisked kergema lõimisega neutraalse pH-ga mullad. Maisile sobiv mulla pH on 6–7,5. Turvasmullad ja märjad savimullad, kus põhjavesi on kõrgel, maisile ei sobi.
Mais vajab kõrge söödaväärtusega saagi moodustumiseks palju toitaineid kogu vegetatsiooniperioodi jooksul. Kasvuperioodi alguses, 2-6 lehe faasis, on oluline kiiresti omastatava lämmastiku, fosfori ja tsingi olemasolu mullas. Seisukindla varre ja saagi kvaliteedi tagatiseks on kaalium. Optimaalne oleks arvestada N:K suhetega 1:1.
Esiti on oluline sileeritava maisi tera küpsus ja kuivaine sisaldus. Parim küpsus maisi sileerimiseks on, kui 2/3 terast on vahaküpsuse faasis ning kuivaine on 30-35%. Mida küpsem on tera, seda rohkem tärklist on seotud kesta all oleva proteiiniga. Sellisel kujul on suur osa maisi tärklist veise jaoks seedumatu. Selle sama proteiini – prolamiini – tõttu jahvatatakse maisijahu võimalikult peeneks ning muljutakse katki silomaisi terad. Mida rohkem pääsevad vatsabakterid kesta all olevale tärklisele ligi, seda rohkem energiat kätte saadakse.
Maisisilo valmistamisel on tärklise seeduvust võimalik mõjutada:
- tera purustamisega
- sileerumise kestusega.
Seedumatu tärklise-proteiini side laguneb sileerimisel piim- ja äädikhappe mõjul, kuid mitte vatsas. Nii on seeduvuse parandamise seisukohalt oluline maisitera piisavalt peeneks purustada ning hoidla piisavalt pikalt õhukindlana hoida.
Silos kulub tärklise seeduvuse paranemiseks oluliselt kauem aega kui fermentatsiooni lõppemiseks ja stabiilsuse saavutamiseks. Seetõttu on näiteks 35% kuivainega maisisilo maksimaalse tärklise seeduvuse saavutamiseks vaja aega 6-7 kuud. Kõrge kuivainega, kuid liiga lühikest aega sileerunud maisisilo söötmisel võib piimatoodang hoopis langeda. Energia sisaldus analüüsil on küll hea, kuid seeduvus madal ning ratsioon seetõttu tasakaalust väljas.