POSTIMEES: Supermarketist ringiga tagasi talutoidu juurde |
Allikas: Postimehe lisaleht
19. jaanuar 2015. a |
Jaanuari keskpaigas pidas Viljandimaa toiduvõrgustik Otse Tootjalt Tarbijale (OTT) oma sünnipäeva, kuhu tulid talutoitu pakkuma tootjad üle Eesti.
Täpselt kolm aastat tagasi jaanuarikuus hakkas eesotsas Anu Johaniga tegutsema Viljandimaa OTT, olles kolmas omataoline Eestis. "See oli südatalv ja meil ei leidunud ühtegi kanamunade pakkujat," meenutas ta ning rääkis, et helistas munatootjate registri läbi ja tulemus oli väga kehv. "Kas olid rebased või tõhud käinud või üldse kanad ei munenud, aga järsku leidsime Halliste kandist ühe taluniku, kellel oli mune ja tal oli neid jätkuvalt mitu aastat ja ta sai kuulsaks." Paari aasta pärast polnud tollel talunikul enam Viljandi linna asjagi, sest kohapealt osteti kõik toodang ära.
Anu Johani märkis, et see on ka ehk üks paremaid näiteid, kuidas väiksemgi tunnustus tegi tootjast oma külas usaldusväärse pakkuja. «Muidu naaber ikka mõtles, et läheb Säästumarketisse ja ostab sealt karbi mune,» tähendas Viljandi OTTi eestvedaja ja lisas, et selle taga on laialtlevinud supermar-ketikultuur.
Johani rääkis, et Euroopas on poekettide kultuur 40-aastane ja Eestis 20-aastane ja selle ajaga on toimunud suur muutus: kunagi enne teadsime, et kui naaber kasvatab kanu, siis saan sealt mune ja liha, aga järsku kõik see katkes. «Naaber loobus ja ütles ka, et odavam on osta poest,» tõdes Johani. Nüüd aga on senikehtinud kultuur vaikselt hakanud ringiga tagasi tulema ning külmutatult sissetoodud broilerid kipuvad oma aega ära elama. «Mulle tundub, et toidueelistused on muutunud, aga muidugi mitte massiliselt,» märkis Anu Johani. Eelkõige väitis ta seda oma tutvusringkonna näitel, kus enam ei ole niisuguseid inimesi, kes ei hindaks talutoitu.
Neli aastat tagasi, kui Johani taas maale kolis ja mahetalunikuks hakkas, leidis ta esimesena kõige suuremaid vastaseid oma pereliikmete seast. «Sellisest toitumisharjumusest ja mahetootmisest ei arvanud mu sugulased, tutvusringkond ega töökaaslased eriti midagi ja alul olin üksik hunt,» meenutas ta. Nüüdseks on olukord teine. Mahetootja märkis, et osalt on kindlasti põhjuseks tervis ja oma roll on ka meedial, kus sellest räägitakse. Populaarne on mahetoit Johani sõnul muidugi vaid teatud ringkondades. Tema enda tuttavate seas on suhtumise muutus olnud väga tihti seotud terviseprobleemidega, mis panevad mõtlema, mida sööd.
Novembris kuulis Anu Johani Tartus mahekonverentsil ühelt šveitslaselt, et Euroopas on juba aastaid nii, et nõudmine ületab pakkumise ehk mahetootjad ise on stagneerunud ega jõua kiiretele muutustele järele. «See on karm lause, aga tõsi, ja see on Viljandi OTTis samamoodi,» tõdes ta. 2012. aastal olid väiketootjad paremas seisus, sest nad olid nooremad ja neil jagus Johani sõnul veel särtsu. «Muidugi on ka tänaseks mõned väga tublid alles, kes on toetusi saanud ja nende pereliikmed asjaga kaasa tulnud, aga teised on jälle lõpusirgel ehk nad on vanemaks jäänud ega jõua investeerida, sest toetused ei soosi hobikasvatajaid,» rääkis ta ning toonitas, et seetõttu püsib reaalne risk, et ka meil jääb otse tootjalt tarbijale toiduvõrgustikule kaubapakkujaid vähemaks. Siiski on taoline tootja-tarbija otsene suhe säilinud aastakümneid.
Meie OTTi taoline algatus pärineb 1960. aastate Jaapanist, mil suure saastatuse tõttu otsisid noored emad oma lastele tervislikku toitu. Nad hakkasid sõlmima konkreetseid lepinguid tootjatega, kes elasid mitmesaja kilomeetri kaugusel külades. Kuna niisama polnud mõtet kohale sõita ja vaadata, kas seal veel on midagi, siis tehtigi eelnevad kirjalikud lepingud kaubavahetuseks tootja ja tarbija vahel. Edasi liikus tootja ja tarbija solidaarne kaubavahetus Euroopasse. «Minu meelest oli järgmine Šveits,» ütles Johani ning märkis, et järgnevalt laienes kõnealune praktika ookeani taha Ameerikasse ja saabus siis ringiga Prantsusmaale. «Seal muutus toiduvõrgustik hästi populaarseks ja jõudis meilegi sealtkaudu,» lausus ta. |
Maaeluvõrgustiku teenistus 
Sisukaart
Prindi
Üles