Nakatumist taimehaigustesse ja kahjurite rünnet on võimalik ennetada agrotehniliste võtetega. Haigusetekitajad ja kahjurputukad talvituvad mullas, umbrohtunud põlluservadel, kultuurtaimede jäänustel ning levivad ka seemnega. Samuti on masinate ja seadmetega võimalik taimehaigusi levitada. Külvikord, kõrre koorimine ja künd, paikkonda sobiv sort ja kvaliteetne seeme, õigeaegne külv, normaalne külvitihedus, ühtlane tärkamine ja taimede optimaalne areng sügisel loovad eelduse haigustest ja kahjuritest puutumata saagi saamiseks. Kahjustusi aitab vähendada ka seemne korrapärane uuendamine.

Arvestada võiks ka asjaoluga, et otsekülv ja minimeeritud mullaharimine pikema aja jooksul tõstab mullas haiguste ja kahjurite arvukust.

Teraviljade haigused

Lumiseen (Monographella nivalis)

Kahjustab rukist, talinisu, talitritikalet ja taliotra. Lumiseen on suurt kahju tekitava teraviljade ja heintaimede talvitumishaiguse – lumiseentõve põhjustaja. Kahjustus on intensiivsem pika lumerohke talve järel. Taimik võib hävineda kuni 100%.

Haigustunnused

Lume alt välja sulanud oras on kattunud õrna ämblikuvõrgutaolise halli, valge või roosaka seeneniidistiku kirmega. Iseloomulik on silmatorkav seeneniidistiku kasv elusatel ja surnud taimeosadel ja väikesed ümmargused tumedad seenemügarad lagunevatel lehtedel või maa-aluste lehetuppede sees.

Haigestunud taimed on seeneniidistiku abil kokku kleepunud. Nakatunud taimed kaotavad klorofülli, koltuvad ja mädanevad kolletena. Nakatunud lehed hukkuvad kuivades ja lagunedes kiiresti lume sulamise järgselt temperatuuri tõustes.

Kui alles jääb ebapiisav kogus juurekaela elusaid kudesid, ei saa uus kasv kevadel alata ja taim sureb. Haiguse poolt vähem mõjutatud lehtedel tekivad väikesed nekrootilised laigud, taim sageli taastub, kuid kevadine alguskasv hilineb ja saak väheneb.

Haiguse levik

Haigus areneb lumikatte all, temperatuuril üle 0˚C, kahjustades orast ja selle võrsumissõlme. Haiguse arengut soodustab sügisel orase liiga lopsakas kasv, talvised sulad, pikk jahe kevad ning vähene päikesepaiste kevadel. Haigustekitaja on mittespetsiifiline patogeen, ta võib taimel esineda seguinfektsioonides, tegutseb kui nõrk saprofüüt ja püsib seeneniidistiku, seenemügara või eostena ühenduses peremeestaime jäänustega.

Seenemügarad võivad mullas elada aastaid. Seen säilib mullas, taimejäänustel ja seemnetel.

Vältimine ja tõrje

Talivili on haiguskindlam optimaalsel ajal tehtud külvil. Seemnete puhtimine.

Sobivad eelviljad, hernes, raps vähendavad algnakkust mullas ja taimede haigestumist. Külvikorras vaheldus suviviljadega aitab nakatumise taset madalal hoida.

Väetamine  juure ja juurekaela arengute edendamiseks ilma  liigse lehestiku kasvuta sügisel annab tugeva, terve taimiku, mis on lumiseenele vähem vastuvõtlik.

Tüfuloos (Typhula ishikariensis, T. incarnata)

Kahjustab teravilju, kõrsheinu ja kõrsumbrohte. Teraviljadest kahjustub rohkem talinisu ja talioder, vähem rukis. Laialt levinud Euroopa Kesk ja Lääne piirkondades. Eestis esines taliodral 2019.a ja 2020.a kevadel erakordselt palju tüfuloosi. Tüfuloos võib vähendada taimede võrsumist ja saagikust kuni 25%.

Haigustunnused

Varakevadel on kahjustatud taliviljad ja kõrrelised heintaimed kaetud valkjashalli seeneniidistikuga ja näib nagu taimede lehed oleksid kokku liimitud. Kahjustatud laikudel näeme lehtede külge kinnitunud sklerootiumeid (seenemügaraid).

T. Incarnata poolt kahjustatud taimedel on näha punakaspruunid 1,5-3mm läbimõõduga sklerootsiumid, mis on kinnitunud alumiste lehtedede lehetuppe ja surnud lehtede kudedesse ning halli seeneniidistikku. Heades kasvutingimustes taimed taastuvad ning ellujäänud võrsed kompenseerivad surnud võrseid. Väga kehvades tingimustes taimed hukkuvad.

T. ishikariensis‘l on mustad 0,5-1,5mm läbimõõduga sklerootsiumid. Viimane on oluliselt agressiivsem liik ning enamasti kahjustuse tulemusel taimed hukkuvad.

Haiguse levik

Hävinud lehtedelt kukuvad sklerootiumid maapinnale, kus nad suve üle elavad. Sügisel kui temperatuur langeb ja ilm muutub niiskemaks idanevad sklerootsiumid ja moodustavad viljakehasid. T. incarnata puhul on need roosad ja T. ishikariensise puhul valged. Viljakehad sisaldavad palju väikeseid eoseid, mis levivad tuule abil ja nakatavad kõrrelisi heintaimi. Kui juba sügisel on viljakehi näha on teada, et seened on olemas.

Kui suureks kevadised kahjustused kujunevad sõltub lumikatte kestusest ja muudest ilmastikutingimustest. Tüfuloosi tekkeks on vaja lund. Typhula ishikariensis vajab oluliste kahjustuste tekitamiseks 3-6 kuud lumikatet, samas kui T. incarnata vajadus on lühem (1-2 kuud, kuigi lumikatte kestuse pikenedes muutub kahjustus tugevamaks).

Kui lumikatte kestus on lühike ei suuda tüfuloos taimi hukutada ning siis on kahjustused vaid pealiskaudsed. Mõlemad tüfuloosi tekitajad esinevad sageli samaaegselt ja moodustavad sklerootsiume, mis säilivad nii mullas kui taimejäänustel mitu aastat.

Vältimine ja tõrje

Kasvatada haiguskindlamaid sorte. Vältida orase ülekasvamist sügisel, seega tuleb külvata talivili optimaalsel ajal. Hilissügisene fungitsiidide kasutamine, vahetult enne öökülmade saabumist, vähendab nakatumist.

Kuna haigustekitaja areneb ka umbrohtudel (vesihein, orashein, laialehelised umbrohud), siis oluline on sügisene kõrreliste tõrje. Parimateks eelviljadeks on liblikõielised kultuurid või liblikõielisterohke põldhein, mis vähendavad (nagu orgaaniline väetiski) haiguse levikut.

Vältida lämmastikuga üleväetamist. Kevadel äestada oraseid ja anda õigeaegselt pealtväetist.

Kõrreliste jahukaste (Blumeria graminis)

Kahjustab nisu, otra, kaera, rukist ja tritikalet ning paljusid kõrrelisi heintaimi. Laialt levinud kogu maailmas. Odra saagikadu 10-15% on tavaline, kuid tugeval nakatumisel võib ulatuda kuni 40%-ni. Nisu saagikadu pole nii suur, võib olla kuni 20%.

Haigustunnused

Esineb kõikidel teraviljadel, paljudel kõrshein- taimedel ja umbrohtudel.

Kõrtel, lehtedel, lehe- tuppedel ja mõnikord ka pähikutel tekib kohev õrn valkjas kirme, mis hiljem tumeneb ja tiheneb. Esineb valdavalt lehe ülemisel pinnal, esmaseks haigustunnuseks on valged seeneniidistikuga laigud. Kirme koosneb seeneniidistikust ja lülieoskandjatest, millelt lülistuvad lahti eosed. Kasvuaja lõpul arenevad kirmes mustad kerakujulised viljakehad eostega.

Haiguse arenguks soodsates keskkonnatingimustes võivad nakatuda ka viljapead ja ohted. Taimed haigestuvad kõikides arengujärkdes ja tugevasti nakatunud lehed kuhtuvad. Teravili on kõige vastuvõtlikum kiirel kasvuperioodil. Kui jahukaste esineb vaid taimede alumistel sõlmevahedel ja lehtedel, mis taimede arenedes edaspidi kolletuvad ja assimilatsioonis enam ei osale, jääb jahukaste kahjulik mõju saagile väikeseks.

Haiguse levik

Seen säilib viljakehadena kõrretüül ja varisenud lehtedel, samuti niidistikuna mitmeaastastel kõrrelistel. Tali- ja suviviljade vaheldumine tagab aastaringse peremeestaimede roheliste kudede olemasolu, millel haigustekitaja on võimeline ellu jääma nii seeneniidistikuna kui eoste suguta arengufaasis. Seene suguline faas on vajalik ebasoodsates tingimustes ellujäämiseks.

Tuulega levivad lülieosed on esmaseks nakkusallikaks alates kevadest, kesksuvel valmivad vanematel lehtedel juba kotteosed. Seen nakatab lehe väliskihi rakke, kust mütseel saab kergesti kriimustuste või õhulõhede kaudu lehte siseneda. Mõlemat tüüpi eosed kasvavad taimelehe väliskihist läbi levides lehe sees, eosed idanevad temperatuuridel 1°C -30°C, idanemine on optimaalne 85-100% relatiivse niiskuse juures.

Idanemine, nakatumine ja eoste moodustamine toimub soodsates tingimustes 7-10 päevaga,  jahukaste arenemine on optimaalne temperatuurivahemikus 15°C -22°C ja märkimisväärselt pärsitud üle 25°C tingimustel. Nakatumise protsessid toimuvad pimedas, ainult peremeestaime sisse tungimine vajab valgust.

Taimiku tihe seis, lämmastikuga üleväetamine, suur niiskus ja madal temperatuur soodustavad haiguse arengut.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlate sortide kasvatamine on tõhusaim tõrjevõte. Nakatumist soodustab ühekülgne väetamine, taimiku tihe seis, suur niiskus ja madal temperatuur. Teraviljade hilised külvid kahjustuvad vähem kui varajased. Viljavaheldus, taimejäänuste hävitamine vähendab ületalve elava infektsiooni hulka. Fungitsiididega pritsimine kasvuaegselt.

Silmlaiksus (Tapesia yallundae)

Kahjustab nisu, otra, kaera, rukist ja tritikalet ning paljusid kõrrelisi heintaimi. Laialt levinud kogu maailmas. Keskmine saagilangus umbes 5%, kuid tõsise nakatumise korral võib olla isegi 40%.

Haigustunnused

Kahjustab enam tali- ja suvinisu, vähem otra, rukist, tritikalet. Nakatuvad ka kõrrelised heintaimed ja umbrohud. 3-4 lehe faasis avaldub haigus plekitaolise pruunistumisena lehetupel mullapinna lähedal, harva kõrgemal kui 5 cm pinnasest, juurtel haigustunnuseid ei ole. Laigud levivad läbi lehetupe kihtide lõpuks päris kõrre sisse. Iseloomulik on ovaalne laik keskel olevate tumedate seeneostega. Mitme väiksema laigu kokku kasvamisel moodustub ebakorrapärase kujuga kogu kõrrealust kattev laik. Algselt on laik meepruuni värvi, vananedes muutub tumepruuniks, andes kõrre alusele ‘põhja kõrbenud’ või ‘söestunud’ välimuse, mitte segi ajada juuremädaniku tunnustega. Teatud valgusnurga all võib kõrrel näha hallikat seeneniidistikku. Silmlaiksus on kõige nähtavam kõrsumise järel viljapea ilmumisel. Haiged taimed lamanduvad ja murduvad mitmes suunas, ei anna teri või jäävad kõlujaks. Saagikaod lamandumise tõttu on sageli 40% või enamgi, halvenevad tera kvaliteet ja koristustingimused.

Haiguse levik

Haigusetekitaja säilib taimejäänustel, mille elusaid taimi ta asustas. Haigustekitaja, mis jääb ellu vastuvõtlike kultuuride vahel ainult parasiidina kasvuperioodi jooksul kõrsi asustades. Eoste teke ja vabanemine toimub taimejäänustel sügisel, kui temperatuur on 10°C ümber päeval vaba vee olemasolul. Eoseid ei teki temperatuuril alla 0°C või üle 20°C. Eosed levivad vihmapritsmega lehetupelt naaber tõusmetele, kus idanevad, tungivad taime ja asustavad selle. Varase nakatumise tulemuseks on suurem haigestumine ja saagikadu. Nakatumine toimub kõige kiiremini 10°C -13°C juures, laigud muutuvad silmaga nähtavaks 8-12 nädala pärast, olenevalt temperatuurist. Silmlaiksusele sobib kõrge niiskusega muld, tihe ja niiske lehestiku seis mullapinna lähedal. Pehme talv ja jahe kevad pikendab eoste tekke ja vabanemise perioodi.

Vältimine ja tõrje

Viljavaheldusega on soovitav vastuvõtlike teraviljade kasvatamisel vahet hoida vähemalt kaks või rohkem aastat. Puhitud seemnete kasutamine. Fungitsiididega pritsimine kevadel kõrsumise alguses, kui 10-15% taimedel on haiguslaike.

Äärislaiksus (Rhynchosporium commune, R. secalis)

Kahjustab nisu, rukist ja kõrrelisi heintaimi. Laialt levinud kogu maailmas. Tõsise nakatumise korral võib saagikadu ulatuda kuni 40%-ni, kuid tavaliselt vähendab 2-5% saaki. Kahjustusega kaasneb kvaliteedi langus sellisel määral, et saak ei kõlba õlleodraks.

Haigustunnused

Haigus esineb põllul kolletena ja levib kiiresti kogu taime lehestikule. Haiguse levikule aitab kaasa lähipiirkonnas asuv talirukki põld, kust lülieosed kergesti nt odrale levivad. Lehtedele tekivad suhteliselt suured tumeda äärisega laigud, mida on kerge teistest eristada. Esialgne nakkus ilmub tumeda, sinakashalli või helehalli laiguna, mis hiljem võtab vees ligunenud välimuse. Haiguse edenedes ovaalselt pikenenud laikude keskosa kuivab ja pleegib, muutudes helehalliks või valgeks, iseloomulikud tumepruunid servad võivad olla ümbritsetud klorootilise alaga. Mõnel sordil tüüpilisi laike ei teki, tume värvus esineb lehetupe üleminekukohas lehelabaks.

Haiguse levik

Haigustekitaja jääb ellu taimejäänustel ja levib orasele peamiselt tänu vihmapiiskadele. Seen säilib taimejäänustel kuni aasta. See võib olla ka seemnetest, kuigi selle faasi tähtsus pole hästi mõistetav, kuna äärislaiksuse tekitaja ei ela mullas hästi. Jahedad ja niisked tingimused soosivad seda haigust. Märjaga ja 10-18°C temperatuuril arenevad eosed kõrrejäänustel 48 tunniga. Lehtede nakatumiseks on vajalik niiskuse olemasolu ja temperatuur vahemikus 5-20°C, ideaalne 15-20°C. Temperatuuril üle 22°C on nakatumine väga väike.

Kõrge riskiga tegurid

Väga varane külv, vihmane ilm, tihe külvikord vastuvõtlike kultuuridega. Nakatunud taimejäänused, kõrred, varis ja ja seeme. Läheduses nakatunud kultuurid. Minimeeritud mullaharimine, kus põhk jääb mullapinnale.

Vältimine ja tõrje

Kasvatage sorte, mis on äärislaiksusele vastupidavamad, kuid jätkake haiguse jälgimist ka vastupidavatel sortidel. Vältige nakatunud põllukultuuride seemnete kasutamist. Koristage taimejäänused, tõrjuge varis. Vältige tuleks taliviljade väga varajast külvi, samuti suviodral kevadel väga varajast külvi. Vältige liigse lämmastiku kasutamist. Seemnete puhtimine ja keemiline tõrje kasvuaegselt on efektiivse toimega.

Kõrreliste harilik juuremädanik

Tekitaja: Cochliobolus sativus, Fusarium spp. (enamlevinud on 3 liiki: Microdochium nivale, F. avenaceum ja F. culmorum)

Kahjustab nisu, tritikalet, otra ja paljusid kõrrelisi heintaimi.

Haiguse saaki alandava toime põhjusteks on vähenenud võrsumine, just väiksem produktiivsete võrsete arv, väiksem viljapea pikkus ja arenenud terade arv peas ning 1000 tera massi kahanemine. Saagikadu 10-15%. Tegeliku saagikao suurust mõjutavad ka piirkonna ilmastiku ja mullastiku tingimused.

Haigustunnused

Nakatuvad peamiselt nisu, rukis, oder ja kõrsheinad.

Haigus avaldub nii idanditel ja tõusmetel kui ka hilisemas arengujärgus täiskasvanud taimedel. Idandite ja tõusmete kahjustust ja hukkumist põhjustab tavaliselt seemnel (külvisel olev nakkusalge. Idandid ja tõusmed võivad jääda ka kääbusjateks, kusjuures juured ja koleoptiil pruunistuvad. Idanditel või tõusmetel pruunistub ja mädaneb laikude või triipudena juurekael, vanematel taimedel ka võrsumissõlm ja alumised lehetuped.

Haigetel võrsetel tekib kasvuseisak ja valgepähiksus kõlujate teradega, hiljem kattuvad taimed saproobsete seente mustja kirmega. Kõrresõlme pruunistumisel kõrs murdub. Haigestunud taimed märgatavalt on heledamad, kuivanud. Ülestõmbamisel tuleb taim kergesti mullast välja, juur on kahjustunud või mädanenud.

Enamasti on võimatu välistunnuste järgi eristada, millised organismid Cochliobulus sativus või Fusarium spp on juuremädaniku tekitajad konkreetsel juhul. Olenevalt milline haigustekitaja, kas Cochliobolus sativus või Fusarium spp on ülekaalus, võivad haigustunnused suuresti varieeruda. Kuna haigustekitaja tekitab ka pruunlaiksust so. laikusid lehtedel, lehetuppedel ja läheb üle ka pähikutele, siis kahjustuvad ka terad, mille tipud idujuure poolsest otsast tumenevad (“must idu”).

Haiguse levik

Haigustekitajad levivad seemne ja taimejäänustega ning säilivad mullas.

Idanemisfaasis on kahjustuse  oht suur. Fusarium’ile on soodne temperatuur 22- 28 °C, Cochliobolus’ele 12 ºC mullas ja liigniiskus või liigkuivus mullas, mis teeb taimed haigusõrnaks. Taimejäänused ja vaheperemeestaimed on leviku allikana olulisemad kui teravilja seemnel elunev seen.

Vältimine ja tõrje

Vältida hilist külvi ja monokultuuris kasvatamist  põllul.

Haiguskindlamate sortide kasvatamine hoiab haiguse kontrolli all. Viljavaheldus, vähem vastuvõtlike liikidega külvikord jätab haigustekitaja ilma ellujäämiseks ja paljunemiseks sobivast keskkonnast, vahekultuuri valikut piirav peremeestaimede ring on väga lai; ajavahe järgneva kultuuri eraldamisel mitteperemees kultuuriga vähendab infektsiooni.

Otsekülv ja minimeeritud harimine suurendavad haiguse levikut.

Infektsioon on nõrgem mulla optimaalsel väetamisel, kus taimedel puudub toitainete stress. Vältida lämmastikuga üleväetamist ja liiga sügavat külvi.

Seemnete puhtimine.

Kõrreliste juuremädanik (Gaeumannomyces graminis)

Kahjustab kõiki teravilju, eelkõige talinisu. Patogeen on levinud kogu maailmas, kus kasvatatakse nisu. Saagikadu võib ulatuda nuni 50%-ni.

Haigustunnused

Taimede juured pruunistuvad ja mädanevad, kuivanud taime saab kergesti mullast välja tõmmata. Nakatunud taimel tekib kasvuseisak, pead on püstised, tühjad või arenenud kõlujate teradega. Kahvatuvalged pead muutuvad hiljem tumedaks, kattudes sekundaarsete hallitusseentega. Kõrresõlme pruunistumisel kõrs murdub.

Haiguse levik

Haigus levib mulla kaudu, taimejäänuste ja kõrreliste umbrohtudega. Levikut soodustab kõrrelistejärjestikune kasvatamine, märg sügis, pehme talv, soe ja märg kevad, tihedaks tallatud pinnas. Haigus levib sageli laikudena põllul.

Vältimine ja tõrje

Puhtimine laia tõrjespektriga fungitsiidiga. Viljavaheldus, eelviljadena liblikõieliste, kartuli või ristõieliste jt mitte kõrreliste liikide kasvatamine. Kõrreliste umbrohtude hävitamine. Vastupidavate sortide kasvatamine.

Fusarioos pähikul (Fusarium spp.)

Kahjustab nisu, otra, kaera, rukist ja tritikalet. Kahjustatud teraviljal saak langeb, väheneb tera mahukaal, klaasisus, kleepvalgu sisaldus, langemisarv jm. Nakatunud terised võivad olla toksilised nii inimestele kui ka loomadele.

Haigustunnused

Haigus kahjustab nii otra, kaera suvinisu, talinisu, rukist kui tritikalet.

Esimesed haigustunnused ilmnevad peale õitsemist. Haigustekitaja nakatab moodustuvat tera või kasvab koos taimega kõrre sees häirides ainevahetust. Tulemuseks on kõlujate teradega või steriilsed valged viljapead. Sõklad muutuvad violetseks, pead kaarduvad ja idanevad. Pähikutel areneb roosakas seeneniidistik, nakatuvad ka terised,mis on toksilised nii inimestele kui loomadele. Nakatunud viljast leiba süües võib mürgistus lõppeda surmaga.

Haiguse levik

Haigus levib saastunud seemnega või eelmise aasta taimejäänustelt mulla kaudu. Kasvuperioodil levivad õhu kaudu ja vihmapritsmete abil. Puhtimata seemne külvamine ja õitsemisaegne märg ilm soodustavad haiguse levikut. Haigust soodustatavateks teguriteks on otsekülv ja minimeeritud mullaharimine ning järjestikune kultuuri kasvatamine. Haigust soodustab teraviljade kasvatamine maisi järel. Seeneperekonna esindajad võivad tugevasti areneda niisketes säilitamistingimustes, kleepides neid kamakateks.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Künniga taimejäänuste hävitamine ja viljavaheldusest kinni pidamine. Fosforväetised pidurdavad seene arenemist. Seemnete puhtimine ja õitsemisaegne fungitsiidi kasutamine.

Odra võrklaiksus (Pyrenophora teres f. Teres, Pyrenophora teres f. maculata)

Kahjustab suvi-ja taliotra. Laialt levinud kogu maailmas. Saagilangus võib ulatuda 10%-40%-ni, haigus vähendab seemnete tuhande tera massi.

Haigustunnused

Esineb võrkja vormina, lehtedel tekivad täpid,  viirud, mis hiljem ühinevad pruunideks, heledama äärisega piki- ja ristilaikudeks. Kahjustuse osa muutub pruuniks, külgmised koed klorootiliseks. Esimesed laigud tekivad võrsumisel, massiliselt peale loomist.

Tavaliselt on täiskasvanud taimel laigud laiusest juhtsoontega piiratud, mõnikord arenevad laigud esialgu suureks rohekashalliks nagu vees ligunenud alaks, millele hiljem tekib võrgutaoline muster. Tugevalt nakatunud lehed kärbuvad ja kuivavad täielikult. Täppvormi tunnused on tumepruunid ümarad kuni piklikud klorootilise servaga laigud. Erineva haigusvormi arenemine sõltub odra genotüübist ja patogeenist, infektsiooni tunnused lehtedel tõusme faasis või täiskasvanud taimel võivad olla väga sarnased kõrreliste pruunlaiksuse (haigustekitaja Cochliobolus sativus) tunnustega.

Terade kahjustus näeb sageli välja hajutatuna tumeda või kahvatu värviga ja on raskesti eristatav teis-test infektsioonidest.

Haiguse levik

Haigusetekitaja säilib terade pinnal või sõkaldes, taimejäänustel, tõusmed nakatuvad 10°C -15 °C  juures. Seemnelt tulev nakkus võib olla oluline infektsiooni puhangule, kuid esmase nakkuse peami-seks allikaks on seenemügarad kõrretüül.

Suure õhuniiskusega temperatuurivahemik 15°C -25°C ja päevavalgus soodustavad lülieoste teket, sellele järgnev 6-tunnine pime periood on piisav nende vabanemiseks. Eosed eralduvad tugevate õhuvoolude abil enamasti kuivalt lehepinnalt, ka vihmaga võivad eosed levida, kuid liikuvus langeb oluliselt. Lehtede nakatumine on suurim 10-30-tunnises niiskes keskkonnas.

Vältimine ja tõrje

Haigustekitajaga saastunud taimejäänuste hävitamine on soovitav, kuid sageli raskesti teostatav, kuna patogeen on võimeline taimejäänustel säilima vähemalt kahel järgneval kasvuhooajal. Viljavaheldus mittevastuvõtliku kultuuri kasvatamisega vähemalt kahel järjestikusel aastal. Liigne lämmastik suurendab haigusesse nakatumist. Kõige efektiivsem viis on kasvatada haiguskindlamaid sorte. Keemiline tõrje kasvuaegselt ja seemnete puhtimine.

Odra triiptõbi (Pyrenophora graminea)

Kahjustab suvi-ja taliotra. Laialt levinud piirkondades kus kasvatatakse otra. Saagikao suurus on positiivses korrelatsioonis haigestunud taimede arvuga: iga 1% haigestunud taimedega kaasneb saagikadu 0,5-1,0%.

Haigustunnused

Kahjustab otra, enamlevinud varajastel sortidel. Esimesed haigustunnused ilmuvad tõusme teisel või kolmandal lehel ja seejärel enamikel lehtedel. Lehtedel pikad pruunid, tumeda äärise ja heledama keskosaga triibud – peal eoskandjate kirme, hiljem lehelaba lõheneb triipude kohalt.

Nakatunud taim jääb kasvus kängu, loomise ajal muutub lipuleht heledaks, parkunuks. Paljudel nakatunud taimedel areng pidurdub, taim tiheneb ja muutub pruuniks, terad peades ei arene või jäävad krimpsu ja pruuniks. Mõnedes pähikutes võivad areneda peaaegu normaalsed väliselt väiksemad või mittepruunid terad.

Haigustunnuste varieeruvus on seotud patogeeni virulentsuse, peremeestaime vastuvõtlikkuse ja keskkonna mõjudega.

Haiguse levik

Ainult seemnel eluneva haigustekitaja seeneniidistik on sõklal ja seemnekestal, idul infektsiooni ei ole.

Vegetatsiooni ajal mitu eospõlvkonda, eoskogumkantakse tuule abil lähedal asuvatele viljapeadele. Ligikaudu 16 tundi on vaja eoste valmimiseks 12°C juures. Terad võivad nakatuda kõigis arengufaasides pea ilmumisest kuni piim- ja vahaküpsuseni, tugevam nakatumine toimub tera arengu varases faasis.

Vaba vee olemasolu ei ole nakatumiseks vajalik, mis võib toimuda temperatuurivahemikes 10°C-33°C. Suurem on nakatumine alla 12°C, samas üle 15°C temperatuuri juures väheneb või üldse ei toimu infektsiooni. Nakatunud terad on välimuselt terved, seemnekestalt arenevat infektsiooni tärkamisfaasis mõjutab tugevalt mullatemperatuur ja niiskus.

Puuduvad tõendid, et haigustekitaja jääb ellu taimejäänustel.

Vältimine ja tõrje

Seemnete külvieelne puhtimine, kuna haigustekitaja on ainult seemnel elunev. Resistentsed sordid tõrjuvad haigust, kuid kuna haigustekitajal on füsioloogilised rassid, siis ühe piirkonna resistentsed sordid ei pruugi terveks jääda kasvatamisel teises piirkonnas.

Ramularioos (Ramularia collo-cygni)

Kahjustab otra. Ramulaaria võib põhjustada ülemiste lehtede ulatuslikke kahjustusi, kannatab nii saak ku selle kvaliteet. Vastuvõtlikutel sortidel võib ramulaariast põhjustatud saagikadu olla kuni 1,0 t/ha. Resistentsete sortide puhul jäävad saagikaod vahemikku 0,1-0,2 t/ha.

Haigustunnused

Seenhaiguse tunnuseks olevad väikesed ristküliku kujulised pruunid, kollase servaga ja leheroodudega piirnevad 1-2 mm suurused laigud on väliselt sarnased odra võrklaiksuse punktvormiga. Kõige rohkem nakatuvad taime lehed, lisaks lehetuped, kõrred, pähikud ja ohted. Pärast viljapea arenemist moodustub lehe alumisele küljele valge pärlikee sarnane ahel õhulõhedest välja kasvanud leheroodude vahel pikireas asetsevatest eoskogumikest. Taim vananeb ja kuivab tavalisest kiiremini. Saagikadu võib ulatuda 15-25%ni.

Haiguse levik

Haiguse arengut soodustavad kasted ja hommikused udud, sel ajal on õhulõhed niiskuse tõttu avatud. Seene elutegevusel erituvad toksiinid surmavad lehekoed ja õhulõhed jäävadki avatuks, kust seen saab välja kasvada. Massiliseks muutub eoste tootmine teravilja õitsemise aegse märja ilma korral. Haigust seostatakse taime stressiseisundiga ja meie põldudel on massiliselt nähtav teraviljal alates õitsemisfaasist. Väliskeskkonna mõjudel toodab Ramularia collo–cygni mürkaineid mis kahjustavad rakke, põhjustades taimel hapnikustressi ja lehele ilmub tüüpiline infektsiooni tunnus. Iseloomulik on väga kiire areng, 2-3 nädalaga kattuvad kõik lehed laikudega. Stressi toime pärsib terade kasvu.

Vältimine ja tõrje

Haigust vähendab fungitsiidide kasutamine. Parim tõrje aeg on lipulehe ilmumisest kuni loomise keskpaigani. Strobiluriinid vähendavad nakatumist kuni 86 %, triasoolid 49-75 %, efektiivsust mõjutab pritsimise aeg, kulunorm ja kasutamise sagedus. Umbrohu hävitamine vähendab infektsiooni, mitmeaastast orasheina peetakse oluliseks haiguse edasikandumise allikaks. Haigust vähendab fungitsiidide kasutamine. Parim tõrje aeg on lipulehe ilmumisest kuni loomise keskpaigani

Kõrreliste helelaiksus viljapeadel (Parastagonospora nodorum sün. Phaeosphaeria nodorum)

Kahjustab nisu, rukist, tritikalet ja otra. Võib põhjustada suurt majanduslikku kahju, alandades saaki ning selle kvaliteeti kõikjal maailmas, kus nisu kasvatatakse.

Eestis on kõrreliste helelaiksus üks enamlevinumaid haiguseid nisul ja haigusele soodsal aastal võivad saagikaod ulatuda 40%-ni. Jõgeval tehtud pikaajaliste vaatlustulemuste põhjal saab öelda, et talinisu kahjustab meil rohkem Z. tritici ja suvinisu P. nodorum.

Haigustunnused

Zymoseptoria tritici tunnused arenevad kogu kasvuperioodi jooksul kõikidel taimeosadel Parastagonospora nodorum tunnused arenevad tõusmetel, ülemistel lehtedel ja pähikul, seeneniidistik kasvab ka terade peale.

Esmased on klorootilised täpid alumistel mullaga kontaktis olevatel lehtedel, täpid suurenevad ebakorrapärasteks laiusesse piiratud paralleelseteks laikudeks. Algul vesise välimusega laigud kuivavad, kolletuvad ja muutuvad lõpuks punakas-pruuniks.

Lehtede ulatuslikku kärbumist tekitab seene toodetav toksiin, lehe aluse asuvad laigud hävitavad sageli kogu lehe. Iseloomulikud on silmaga nähtavad laigul asuvad hallikaspruunid kuni mustad kerajad seene viljakehad ehk pükniidid.

Haiguse levik

Kõrred, seemned ja talvituvad taimed on esmaseks nakkuse allikaks.

Mullaga segamata nisu kõrretüü soodustab eoste tootmist, teral säilib seen üle aasta. Eosed säilitavad temperatuuril 2°C -10 °C eluvõime 1 kuu jooksul, eoskogumikust erituv lima kaitseb eoseid kuivamise eest ja soodustab idanemist, nakatumine vajab vähemalt 6-tunnist niisket perioodi. Järgmine eoste põlvkond areneb 10-20 päevaga, nende idanemiseks ja infektsiooniks on Zymoseptoria triticil optimaalne 15°C -25 °C, Septoria nodorumi optimaalne kasvukeskkond on 20°C -24°C. Nakatumist soodustab märg tuuline ilm, kuiv vähendab infektsiooni ja seiskab laikude ja eoste arenemise.

Vältimine ja tõrje

Varasemad sordid on üldiselt vastuvõtlikumad. Haigusvaba seemne, nakatunud kõrrejäänuste hävitamine vähendab infektsiooni, kolmeaastase intervalliga nisu külvikord vähendab edasikanduvainfektsiooni võimalust, haiguse risk suureneb minimeeritud harimisel. Kasvuaegne keemiline tõrje, seemnete puhtimine vähendab seemnega edasikanduvat infektsiooni.

Nisu-pruunlaiksus e. DTR (Pyrenophora tritici-repentis sün. Drechslera tritici-repentis)

Kahjustab nisu, rukist ja otra. Levinud kogu maailmas, teatud aastatel võivad tekkida ulatuslikud haiguspuhangud. Eestis esineb võrdselt nii tali- kui suvinisul. Võib põhjustada suurt saagikadusid, peaaegu kuni 50%-lisi.

Haigustunnused

Haigustekitaja areneb kevadel ja suvel lehe alumisel või ülemisel pinnal, esmased laigud on tumepruuni täpina, mille ümber laieneb hiljem läätsekujuline laik iseloomuliku kollase servaga, kuid tume täpp jääb lehe keskele alles.

Haiguse levik

Haigustekitaja püsib puhkestaadiumis sügisel ja talvel saprofüüdina taimejäänustel ja kõrtel, et kevadel kasvuhooaja algul esmast infektsiooni tekitada. Eosed levivad tuule abil kevadest hilissuveni, nakatumiseks on vajalik 6-48 tunnine märg periood.

Haigustekitaja on võimeline arenema laias temperatuuri vahemikus ja arengut soodustab kauakestev kaste või vihm. Levikut suurendab suur õhuniiskus ja temperatuur 15-25ºC. Suuremat saagikadu põhjustavad infektsiooni areng loomisel ja lipulehe kahjustus.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Kõrretüü ja taimejäänuste hävitamine piirab haigustekitaja paljunemist ja esmast infektsiooni, samuti külvikord mittevastuvõtlike kultuuridega. Kasvuaegne keemiline tõrje.

Kõrreliste pruunlaiksus (Cochliobolus sativus, Bipolaris sorokiniana)

Kahjustab nisu, kaera, rukist, tritikalet ning kõrrelisi heintaimi. Levinud kogu maailmas ja on tavaline lehehaigus. Sõltuvalt aastast võib keskmiselt põhjustada saagikadu 10-20%.

Haigustunnused

Tunnused varieeruvad vastavalt peremeestaime liigile ja kasvufaasile ning keskkonnatingimustele, täpid võivad areneda lehel ja lehetupel taime kõigis arengufaasides.

Vastuvõtlikul täiskasvanud taimel on tüüpiline haigustunnus ümmargune kuni piklik, pruuntumepruun klorootilise servaga laik, mis on sageli laiusest piiratud juhtsoontega, laigud võivad suurenemist jätkata, kokku sulanduda ja suure osa lehest hõlmata. Tugeva nakkusega lehed vananevad kiiresti, vanemad laigud muutuvad eoste tekkimisel ja vabanemisel oliivmustaks. Vastuvõtliku sordi tõusmete ja täiskasvanud taime lehtede laigud on sarnased, tõusmetel on laigud ümaramad ja suurema kollase haloga.

Haiguse levik

Haigustekitaja säilib seemnel, taimejäänustel ja mullas asuvatel seeneeostel. Lehtede esmane infektsioon saab kevadel alguse õhu kaudu levivatest lülieostest. Kestev soojus üle 20°C ja niiske ilm soodustavad infektsiooni arenemist. Varajane ja tugev lipulehe nakatumine põhjustab 10-20% saagikadu, kui haigustekitajale soodsad keskkonnatingimused kestavad 1-2 nädalat ja kuni 40% kui soodne periood on 3-4 nädalat.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Esmast infektsiooni taimejäänustelt vähendab viljavaheldus mittevastuvõtliku kultuuriga. Kuna haigustekitaja võib levida saastunud seemnega, on haigusvaba või puhitud seemne kasutamine edukas. Kasvuaegne keemiline tõrje.

Kaera-pruunlaiksus (Pyrenophora avenae)

Kahjustab kaera. Haigus esineb tavaliselt niiske ja jaheda kliimaga piirkondades, seejuures tõusmete nakatumisest tekkivad tühjad kohad külvis põhjustavad tavaliselt suuremat kahju kui hilisem lehtede nakatumine. Lehtede nakatumise korral tekib märkimisväärne majanduslik kahju vaid juhul, kui nakatumise tase on väga kõrge.

Haigustunnused

Ebasoodsates idanemisoludes nakatunud seemne idandid hukkuvad. Võrsete lehtedele ilmuvad pruunid või violetsed leherootsudedega piiratud triipudena paiknevad laigud. Haigus levib edasi ülemistele lehtedele ja pööristele. Kahjustunud lehepind kuivab. Nakatunud pöörises kasvanud terad jäävad kõlujaks või tumenevad, samuti tumeneb pöörisealune kõrreosa.

Haiguse levik

Levib seemnetega ja eelmise aasta taimejäänustelt pinnaselt. Kasvuhooajal levivad eosed tuule ja ka vihmatilkade pritsmete abil. Levik on suurem sooja märja ilmaga, soodustavaks teguriks on minimeeritud mullaharimine, nakatunud taimejäänused, sama liigi järjestikune kasvatamine ja vastuvõtlike sortide kasvatamine.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Nakatunud taimejäänuste sissekünd. Külviseeme puhtida ja külviks kasutada haigusvaba seemet. Kasvuaegne fungitsiididega tõrje.

Harilik kõrrerooste (Puccinia graminis)

Kahjustab nisu, kaera, otra, rukist, tritikalet ning kõrrelisi heintaimi. Varajase nakkuse puhul võib saak väheneda 5-10%.

Haigustunnused

Kahjustab kõiki teravilju, kõrsheintaimi, looduslikke kõrrelisi ja kõrsumbrohte, eriti orasheina. Kevadeosed kukerpuul ja mahhoonial. Kahjustus peamiselt kõrtel, kuid ka lehtedel, ohetel. Sõkaldele tekivad suve algul oranžid suvieospustulid, milles arenevad suvieosed. Neid tekib suve jooksul korduvalt.

Kasvuperioodi lõpul tekivad pruunid, triipudena asetsevad talieos-pustulid. Tihedalt kõrt ümbritsevad pustulid katkestavad pea varustamise vee ja toiteainetega. Pea (pööris) kuivab enneaegselt, terised jäävad kõlujaks, saak väheneb, seemnete kvaliteet langeb. Taliviljade talvekindlus väheneb.

Haiguse levik

Haigusetekitaja talvitub talieostena taimejäänustel, aga ka mitmeaastaste kõrreliste, eriti orasheina maaalustes osades ja vaheperemeestel. Nakatunud taliviljalt levib haigus kevadistele vaheperemeestaimedele, millelt edasi kevadel külvatud teraviljadele. Kahjustab enam varaseid tali- ja hiliseid suviteraviljakülve. Kaaliumväetised, eriti koos fosforväetisega suurendavad taimede haiguskindlust. Ühekülgne lämmastikuga väetamine suurendab vastuvõtlikkust kõrreroostele. Soodsateks tingimusteks on päevane temperatuur 20°C -25°C ja kastesed ööd temperatuuriga 15°C.

Vältimine ja tõrje

Vaheperemeestaimede hävitamine. Koristusjäätmete õigeaegne sissekünd, kõrreliste umbrohtude tõrje. Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Vältida suviviljal liiga hiliseid ja taliviljal liiga varajasi külve. Kõrreliste umbrohtude tõrje. Keemiline tõrje kasvuaegselt.

Nisu pruunrooste ehk leherooste (Puccinia recondita)

Kahjustab nisu, otra, rukist ning kõrrelisi heintaimi. Tavaline saagikadu 5-10%, vastuvõtlikumatel sortidel isegi 40%.

Haigustunnused

Kevadeosed ängelheina liikidel, suvi ja talieosed suvi- ja talinisul, rukkil, heintaimedel ja orasheinal. Väikesed pruunid suvieospustulid asuvad lehtede ülemisel pinnal ja lehetuppedel, mõnikord ka õie osadele tekivad tellisekarva pruunikad ´tolmavad´ suvieospustulid, mis sageli paiknevad ringina ümber esmanakkuse koha. Hiljem tekivad samal mütseelil mustad talieospustulid. Haigete taimede talvekindlus väheneb, tekivad väikesed kõlujad terised ning tugeva nakkuse korral võib saak täielikult hävida.

Haiguse levik

Haigustekitaja säilib seeneniidistikuna mitmeaastastes kõrrelistes või suvieostena teraviljade jäänustel, samuti vaheperemeestel. Nakatunud taliviljadelt levivad eosed kevadel suvikultuuridele, arenedes vahepeal kevadistel vaheperemeestaimedel. Tuule abil võivad eosed levida pikkade vahemaade taha. Haigus areneb ja levib kiiresti temperatuuril 20 °C vaba niiskuse olemasolul. Haiguse levikul pole vaheperemehed olulised. Varajased talinisukülvid haigestuvad 2-3 lehe faasis, seepärast tuleb taimede algarengut kiirendada. Rukis nakatub sügisel nii kevad- kui suvieostega, levib peamiselt järgmisel aastal suvieostega. Levib kevadel talinisult suvinisule ja suvel vastupidi – maist juulini.

Vältimine ja tõrje

Sügav sügiskünd varisenud ja nakatunud seemnete hävitamiseks. Kõrreliste umbrohtude tõrje. Mitte paigutada talivilju suviviljade vahetusse lähedusse. Kasvatada haiguskindlamaid sorte. Külvata optimaalsel ajal, vältida liigset lämmastikku. Keemiline tõrje kasvuaegselt haiguste leviku algusfaasis (kolmanda ülemise lehe pinnast on haigestunud mitte üle 1- 5%).

Kollane rooste (Puccinia striiformis)

Kahjustab nisu, otra ja tritikalet. Vastavalt kultuurile kahjustab P. striiformis f. sp. tritici peamiselt nisu, kuid võib ka nakatada otra P. striiformis f. sp. hordei nakatab ainult otra. Laialt levinud piirkondades, kus on jahe suvi ja sagedane udu. Raskete ja kontrollimatute epideemiate korral võib saagikadu olla peamiselt nisul 5% kuni 30%-ni, varasel nakatumisel lehestiku kiire hävimise tõttu kuni 50%.

Haigustunnused

Kahjustab kõiki taime organeid peale juurte. Haigestunud lehtedele tekivad pikad sidrunkollased suvieospustulid, mis liituvad triipudeks. Mõnikord esinevad suvieospustulid kobaratena, mida ümbritsevad koltunud rõngad. Haigustunnused ilmuvad esmalt alumistele lehtedele tavaliselt alates kõrsumisest. Hiljem arenevad kahjustatud kohtades mustad epidermiga kaetud talieosed, mis võivad kohe uuesti idaneda. Varasel nakatumisel on juurestiku arenemine pidurdatud ja taimed muutuvad põuakartlikeks. Hilisnakkuse korral on lehtede arenemine häiritud, lehed kuhtuvad ja varisevad, terised on kerged ja kõlujad.

Haiguse levik

Nakatuvad sügisel külvatud taliviljad, kust nakkus levib kevadel suvinisule ja odrale. Seen talvitub kõrrelistel, seemnetega edasi ei kandu. Haigus võib levida epideemiana, soodsates oludes kestab haiguse arengutsükkel seitse päeva. Haiguse levikuks on soodne märg ja jahe ilm temperatuuriga kuni 15°C, kõrgemal temperatuuril haiguse areng peatub. Varane külv, tihe taimede seis, lähedal kasvav haigestunud kultuur (sügisel nakatunud taliviljad) on haiguse levikut soodustavateks tingimuseks. Kollase rooste kahjustus on suviviljadel, eelkõige nisul, suurem just jaheda ja niiske kevad-suve korral.

Vältimine ja tõrje

Sügav sügiskünd varisenud ja nakatunud seemnete hävitamiseks. Kasvatada haiguskindlamaid sorte. Vältida teraviljakultuuride järjestikust kasvatamist. Mitte paigutada talivilju suviviljade vahetusse lähedusse. Vältida liigset lämmastikuga väetamist. Kõrreliste umbrohtude tõrje. Korduv kasvuaegne keemiline tõrje süsteemsete fungitsiididega haiguste leviku algusfaasis (kolmanda ülemise lehe pinnast on haigestunud mitte üle 1-5%).

Kaera-kroonrooste (Puccinia coronata)

Haigus põhjustab kaerasaagi vähenemist ja sõkalde hulga suurenemist. Hilise külvi korral, ulatub saagikadu 10-20%-ni.

Haigustunnused

Eestis väga levinud. Vaheperemeheks on türnpuu. Pärast loomist või terade moodustumist on lehtedel, lehetuppedel hiljem levivad ka pöörisele piklikud või ümarad oranžikaspruunid suvieospustulid, mis algul on epidermiga kaetud, kuid hiljem rebestavad epidermi. Piimküpsuse lõpuks arenevad nende ümber sageli rõngana mustad läikivad epidermiga kaetud talieoslad. Haiguse tugeva leviku korral võib lehepind täielikult kuivada.

Haiguse nimetus tuleb kroonitaolistest jätketest talieostel.

Haiguse levik

Seen säilib taimejäänustel, kaer ja heintaimed (peremeestaimed) nakatuvad vaheperemeestaimest, millel arenevad kevadeosed kanduvad kaerale. Haiguse levikut soodustab hiline külv, vihmane ja soe 20-25°C ilm mai lõpul ja kastene öö temperatuuriga 15-20°C. Tuule abil levivad eosed väga pikkade vahemaade taha.

Vältimine ja tõrje

Kontrollida, et põldude läheduses ei kasvaks türnpuud ja kuslapuud, mis on kroonroostele vaheperemeestaimedeks. Sügav sügiskünd varisenud ja nakatunud seemnete hävitamiseks. Kõrreliste umbrohtude tõrje. Külvata optimaalsel ajal, vältida liigset lämmastikku. Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Puhtimine ei aita, kuna levib taimejäänustel ja vaheperemeestaimedel, ka kõrrelistel umbrohtudel. Kasvuaegne keemiline tõrje esmaste haigustunnuste ilmumisel viljatupe avanemisel kuni õitsemise lõpuni.

Tõrjekriteerium: fungitsiididega pritsimine, kui lehe kohta on keskmiselt üks rooste eoste kogumik. Pritsimisotsus peaks toetuma kahjustuse ja vihma ennustuse andmetel. Tugev vihm võib soodustadahaiguse ägenemist. Kuiva ilma korral võib vaatluste vahe pikem olla.

Nisu kõvanõgi (Tilletia caries (Tilletia tritici))

Haigus põhjustab kaerasaagi vähenemist ja sõkalde hulga suurenemist. Hilise külvi korral, ulatub saagikadu 10-20%-ni.

Haigustunnused

Eestis väga levinud. Vaheperemeheks on türnpuu. Pärast loomist või terade moodustumist on lehtedel, lehetuppedel hiljem levivad ka pöörisele piklikud või ümarad oranžikaspruunid suvieospustulid, mis algul on epidermiga kaetud, kuid hiljem rebestavad epidermi. Piimküpsuse lõpuks arenevad nende ümber sageli rõngana mustad läikivad epidermiga kaetud talieoslad. Haiguse tugeva leviku korral võib lehepind täielikult kuivada.

Haiguse nimetus tuleb kroonitaolistest jätketest talieostel.

Haiguse levik

Seen säilib taimejäänustel, kaer ja heintaimed (peremeestaimed) nakatuvad vaheperemeestaimest, millel arenevad kevadeosed kanduvad kaerale. Haiguse levikut soodustab hiline külv, vihmane ja soe 20-25°C ilm mai lõpul ja kastene öö temperatuuriga 15-20°C. Tuule abil levivad eosed väga pikkade vahemaade taha.

Vältimine ja tõrje

Kontrollida, et põldude läheduses ei kasvaks türnpuud ja kuslapuud, mis on kroonroostele vaheperemeestaimedeks. Sügav sügiskünd varisenud ja nakatunud seemnete hävitamiseks. Kõrreliste umbrohtude tõrje. Külvata optimaalsel ajal, vältida liigset lämmastikku. Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Puhtimine ei aita, kuna levib taimejäänustel ja vaheperemeestaimedel, ka kõrrelistel umbrohtudel. Kasvuaegne keemiline tõrje esmaste haigustunnuste ilmumisel viljatupe avanemisel kuni õitsemise lõpuni.

Tõrjekriteerium: fungitsiididega pritsimine, kui lehe kohta on keskmiselt üks rooste eoste kogumik. Pritsimisotsus peaks toetuma kahjustuse ja vihma ennustuse andmetel. Tugev vihm võib soodustadahaiguse ägenemist. Kuiva ilma korral võib vaatluste vahe pikem olla.

Kõvanõgi odral ja kaeral (Ustilago hordei f.sp. hordei/Ustilago levis)

Ustilago hordei f.sp. hordei  kahjustab otra ja U. levis kahjustab kaera. Nõgihaigused ei põhjusta tarbevilja tootmises märkimisväärset saagikadu, on aga olulised seemnekasvatuses, kus on reguleeritud lubatud nakatunud taimede arv.

Haigustunnused

Haiged taimed eristuvad tervetest alles loomise ajal. Nakatunud taime peas või pöörises on terade asemel hallikad paunad, mille moodustab õhukesest kilejast kesast ümbritsetud eosmass. Haiged taimed on tervetest pikemad, kuid pead on tihedad ja lühemad. Erinevalt lendnõest ei purune eosmassi kattev kest kergesti ja kõvanõe nõgipead jäävad pikaks ajaks terveks.

Haiguse levik

Koristamise käigus puruneb eoseid kattev kile ning koristatavad terad saastuvad eostega. Kõvanõe eosed jäävad tera pinnale erinevalt lendnõe eostest, mis arenevad tera sees. Haigustekitaja elab ühest hooajast teise puhkeolekus nakatunud tera pinnal. Kõvanõe esinemist soodustavad idanemisaegne märg muld, puhtimata seeme ja vastuvõtlike sortide kasvatamine.

Vältimine ja tõrje

Kasvatada resistentseid sorte. Külvise puhtimine süsteemsete toodetega.

Nisu, odra ja kaera lendnõgi (Ustilago nuda f.sp. tritici/hordei/avenae)

Patogeen on kultuurispetsiifiline. Otra nakatab Ustilago nuda f. sp. hordei ning nisu nakatab Ustilago nuda f.sp. tritici ja kaera U. avenae. Haigus võib tekitata suurt majanduslikku kahju, kui kasutatakse külviks puhtimata seemet. Saagikaod sõltuvad hävinud taimede arvust.

Haigustunnused

Haigustunnused ilmuvad peade loomise ja küpsuse vahel. Haiged pead on algselt tumepruunid ja rohelistest tervetest selgelt eristatavad, võivad olla kõrvalolevatest tervetest pikemad. Enamik kahjustatud peadest loovad normaalsest varem ja pähikuid katab üleni kuiv oliivpruun eostemass. Nn. nõgipeade õhuke kest rebeneb varsti peale loomist ja eostemass lendab tuulega laiali. Hiljem säilib peast ainult määrdunud peatelje roots.

Haiguse levik

Haigustekitaja säilib seeneniidistiku ja nõgieostena tera idus säilitades eluvõime pikaks ajaks. Terise idanemisel hakkab seeneniidistik aktiivselt kasvama, levides kõrres süsteemselt pähikuteni. Pähiku arenemise ajaks moodustuvad nõgieosed ja kõik õisiku osad haigestuvad v.a. õisikutelg ja muutuvad tolmavaks nõgieoste massiks moodustades nn. nõgipea. Eosed lendavad õitsemise ajal naabertaimede avatud õitele ja kasvades sigimikuni nakatavad moodustuvad teraalgmed. Õitsemise ajal, peale tolmlemist on sigimiku koed nõele vastuvõtlikud 4-8 päeva. Nakatumine toimub ainult õitsemise ajal, soodne on märg pilvealune 16°C -22°C ilm kui pikeneb õitsemise kestus. Nakkust soodustab kuiv ja tuuline ilm.

Vältimine ja tõrje

Seemne puhtimine süsteemse toimega puhtimisvahenditega. Seemnematerjali pidev uuendamine

Rukki-kõrrenõgi (Urocystis occulta)

Esineb ainult rukkil. Haigus suurt majanduslikku kahju ei tekita. Haigust esineb, kui kasutatakse töötlemata seemet ning saagikaod sõltuvad hävinud taimede arvust.

Haigustunnused

Haiged taimed on madalamad, pead ja kõrred kõverduvad, teri ei moodustu ning taimed võivad hukkuda. Kõrsumise lõpul on kõrtel hallikad pikitriibud. Triipude pikenemisel epidermis lõhkeb ja eoste mass katab tavaliselt loomise ajal tahmasarnaselt kogu taime. Eosed nakatavad teri ja saastavad mulda. Haige taim on rabe ja kergesti murduv, kõrred on normaalsest lühemad.

Haiguse levik

Koristamisel satuvad eosed seemne pinnale ja mullale, seemne idanedes idanevad ka eosed ja nakatavad idandeid kuni esimese pärislehe ilmumiseni. Tuule abil võivad eosed kanduda teistele põldudele. Jahedas mullas aeglasel idanemisel kahjustuvad hilised külvid rohkem. Levikut soodustab puhtimata seemne kasutamine, minimeeritud mullaharimine, rukki järjestikune kasvatamine ja vastuvõtlike sortide kasutamine.

Vältimine ja tõrje

Kasvatada resistentseid sorte. Seemne puhtimine süsteemse toimega puhtimisvahenditega.

Tungaltera (Claviceps purpurea)

Kahjustab enamikke kõrreliste liike, kuid sagedaseim on rukkil, harva odral. Levinud on kogu maailmas. Esineb rohkem põllu äärealadel.

 Otsest majanduslikku kahju tekitab harva, kuid tungaltera on mürgine nii loomadele kui inimestele. Tungaltera söömine võib põhjustada haigust, nimega ergotism, mis põhjustab hallutsinatsioone, krampe ja gangreeni. Kui teriste hulgas on 0,2% tungalteri, ei tohi seda vilja toiduks ega söödaks tarvitada.

Haigustunnused

Kahjustab enamikke kõrreliste liike, sagedaseim rukkil. Esineb rohkem põllu äärealadel. Teriste asemel arenevad tumepruuni või lilla värvusega, pikliku kujuga tungalterad. Tungalterad kujutavad endast tugeva kattega ümbritsetud seeneniitide põimikud ehk sklerootsiume. Sklerootiumite suurus sõltub suuresti sklerootiumite arvust teravilja peas või peremeestaime seemnete suurusest. Heintaimedel arenevad väikesed, kuid eriti mürgised sklerootsiumid.

Haiguse levik

Viljakoristuse ajal pudenevad tungalterad kergesti maha ning elavad seal üle talve. Juhul, kui tungaltera on koristatud seemnete hulgas ja seda seemet soovitakse külvata, tuleb tähelepanu pöörata vilja puhastamisele. Nii varisenud kui külviga mulda sattunud tungalterad idanevad kevadel, moodustades tihti kuni 10 või rohkem viljakeha. Sealt vabanenud kotteosed lendavad tuulega õitele ja nakatavad neid, moodustades õie sigimikus seeneniidistiku. Seen oma elutegevusega  eritab suhkrurikast magusamaitselist helekollast vedelikku ehk mesikastet, mis sisaldab lugematul arvul eoseid. Suhkrurikas mesikaste meelitab putukaid ligi ja nii kannavad putukad niidistikult eralduvaid lülieoseid edasi teistele õitele, millest omakorda arenevad sügiseks tungalterad. Lisaks toimub levik tuule abil kui viljapead üksteise vastu liiguvad. Üksainuke tungaltera võib nakatada sadu rukkiõisi.

Seen levib nii seemnematerjaliga, varisenud sklerootsiumitega, mis säilivad mullas kui ka metsikutelt kõrrelistelt. Haiguse levikut ja nakatumist soodustavad taimede hõredast seisust tulenev pikk võrsumise ja õitsemise periood, lähedal kasvavad õitsevad kõrrelised heintaimed, otsekülv, minimeeritud mullaharimine, puhtimata seemne külv, tungalteraga nakatunud seemne külv. Putukate kõrge arvukus. Nakatumiseks on soodsaim jahe ja vihmane ilm.

Vältimine ja tõrje

Eelistage PollenPlusi tehnoloogiaga sorte, see tagab parema vastupidavuse tungalterale, seega on nendel sortidel väike tungaltera osakaal. Haigusele soodsatel tingimustel on nakkus tavatehnoloogiaga aretatud sortidest madalam. Puhta sertifitseeritud seemne kasutamine, seemne sorteerimine ja puhtimine. Optimeerige kasvutingimusi nt valige õige külvisügavus ja taimede tihedus. Tehke laiemad tehnorajad, et vältida kultuuri kahjustust. Kasutage läga varakult. Sõnnikupatareisid mitte rajada rukkipõllu äärde. Koristage võimalusel eraldi nakatunud alad (põhilalad ja hõredamate taimedega alad nagu põlluääred). Umbrohtude niitmine põllu äärest enne rukki õitsemist, et takistada tungaltera levikut metsikutelt kõrsheintelt rukkile. Orasheina ja teiste kõrreliste tõrje. Viljavaheldus. Rukki kõrre sissekündmine, nii satuvad tungalterad sügavale mulda, et nad järgmisel kevadel idaneda ei suuda.

Fusarioos pähikul (Fusarium spp.)

Kahjustab nisu, otra, kaera, rukist ja tritikalet. Kahjustatud teraviljal saak langeb, väheneb tera mahukaal, klaasisus, kleepvalgu sisaldus, langemisarv jm. Nakatunud terised võivad olla toksilised nii inimestele kui ka loomadele.

Haigustunnused

Haigus kahjustab nii otra, kaera suvinisu, talinisu, rukist kui tritikalet.

Esimesed haigustunnused ilmnevad peale õitsemist. Haigustekitaja nakatab moodustuvat tera või kasvab koos taimega kõrre sees häirides ainevahetust. Tulemuseks on kõlujate teradega või steriilsed valged viljapead. Sõklad muutuvad violetseks, pead kaarduvad ja idanevad. Pähikutel areneb roosakas seeneniidistik, nakatuvad ka terised,mis on toksilised nii inimestele kui loomadele. Nakatunud viljast leiba süües võib mürgistus lõppeda surmaga.

Haiguse levik

Haigus levib saastunud seemnega või eelmise aasta taimejäänustelt mulla kaudu. Kasvuperioodil levivad õhu kaudu ja vihmapritsmete abil. Puhtimata seemne külvamine ja õitsemisaegne märg ilm soodustavad haiguse levikut. Haigust soodustatavateks teguriteks on otsekülv ja minimeeritud mullaharimine ning järjestikune kultuuri kasvatamine. Haigust soodustab teraviljade kasvatamine maisi järel. Seeneperekonna esindajad võivad tugevasti areneda niisketes säilitamistingimustes, kleepides neid kamakateks.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Künniga taimejäänuste hävitamine ja viljavaheldusest kinni pidamine. Fosforväetised pidurdavad seene arenemist. Seemnete puhtimine ja õitsemisaegne fungitsiidi kasutamine.

Hallitusseened (Alternaria alternata, Cladosporium herbarum, Botrytis cinerea, Epicoccum nigrum)

Kahjustavad otra, nisu, kaera, rukist. Hallitusseentega nakatumine halvendab nii idanevust ja idanemisenergiat kui teravilja toidu-ja söödakvaliteeti, samuti põhjustab teatud juhtudel selle toksilisust. Hallitusseente arvukus oleneb piirkonnast ja koristusajast.

Haigustunnused

Nakatunud terad värvuvad tumedaks, tahmaseks, tera kesta alumisele otsale moodustuvad tumedad täpid või tõmbuvad terad krimpsu, idanevus väheneb. Värskelt koristatud teraviljal esineb palju sekundaarseid seeneliike.

Haiguse levik

Terade nakatumine toimub niisketes oludes – üle 90% õhuniiskuse ja 20% tera niiskuse korral. Seemnete valmimisaegne vihm soodustab haiguse arengut, samuti enneaegne terade vananemine. Vihmaniiskusest paisuvad rohelised terad on kõige vastuvõtlikumad.

Vältimine ja tõrje

Sekundaarsete haigustekitajate levikut on seemnete valmimise ajal põllul võimatu vältida, sellepärast üritatakse nende aktiivsust pärssida õigeaegse ja kuiva ilmaga koristamisega. Seemnete puhtimine vähendab saastunud seemnelt alguse saavat infektsiooni.  Fungitsiidide kasutamine viljapeade valmimise ajal.

Odra kollane kääbuskasvu viirus (Barley yellow dwarf luteovirus (BYDV))

Kahjustab kõiki teravilju ja kõrrelisi heintaimi. Saagikadu võib olla 5–11%, kuid on ulatunud ka 20– 30%-ni.

Haigustunnused

Kasvus mahajäänud taimed on klorootiliste lehtedega. Nakatunud kaera taimede lehed värvuvad punakaks. Nakatunud lehed on püstised, kolletumine algab servast levides lehe keskele. Viirushaiged taimed kasvavad põllul kolletena. Ebasoodsad kasvutingimused nagu põud, haigused ja kuumus võimendavad haigustunnuste esinemist.

Haiguse levik

Haigust levitavad lehetäid. Viirus, mis levib väljaspool põldu ei kandu mehhaaniliselt teravilja seemnele edasi. Nakatunud taimedel arenevad sümptomid kahe nädala jooksul. Levikut soodustavad soe ja niiske ilm, lehetäide paljunemiseks soodsad tingimused ning lähedal asuv heina- või karjamaa.

Vältimine ja tõrje

Haiguskindlamate sortide kasvatamine. Lehetäide tõrje nende leviku alguses. Haigestunud põllult vilja seemneks mitte kasutada.

Teraviljade kahjurid

Lehetäilased (Aphididae)

Eestis kahjustavad teravilju toominga-, kaera-, kõrsvilja- ja odralehetäi. Mitmed lehetäi liigid on viirushaiguste siirutajateks. Kuivadel aastatel võib lehetäilaste populatsioonid olla massilised, sel juhul võib saagikadu ulatuda 20-25%-ni.

Tunnused

Kaera- ja kõrsviljalehetäi talvitub munadena taliteraviljadel, mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel ja umbrohtudel. Kevadel, kui suviteraviljad tärkavad, migreeruvad nad nendele ja toituvad taimede mahlakatel osadel. Toominga-lehetäi muneb munad hariliku toominga koorele pungade lähedusse, kus munad ka talvituvad. Kõige arvukamalt on Eestis teraviljadel kaeralehetäid liikudes teraviljadele, kui ööpäeva keskmine temperatuur on üle 9,5 ºC ja suhteline õhuniiskus üle 57%, tavaliselt mai lõpul. Populatsioon kasvab massiliselt, kui keskmine temperatuur ületab 13 ºC ja suhteline õhuniiskus 68%, tavaliselt juuni II poolel.

Toominga lehetäid, kõrsvilja-lehetäid ja odra-lehetäid elavad teraviljadel suurte kolooniatena, kaeralehetäid enamasti ühekaupa. Imevad pistmis-imemissuiste abil taimemahla lehtedest, võrsetest, hiljem ka kõrtest ja rohelistest viljapeadest. Tugevalt kahjustatud taimedel viljapea ei välju lehetupest, lehed kolletuvad enneaegselt, taimed võivad hävida, saak langeb ja kvaliteet halveneb. Lehetäide eritistel arenevad tahmkatteseened, takistades normaalset assimilatsiooni.

Kahjustuse suurus sõltub lehetäide arvust taime kohta ja teravilja arengujärgust. Kui kahjur ilmub teraviljapõllule enne odra 37. kasvufaasi on kahjustus tunduvalt tugevam. Lehetäid eelkõige toominga lehetäid kannavad üle ka mõningaid teraviljade viirushaigusi nagu odra kollast kääbusviirust (Barley yellow dwarf luteovirus’t) , mis on tugeva saaki alandava toimega.

Vältimine ja tõrje

Viljavaheldus, kõrrekoorimine ja sügiskünd, teraviljade varajane külv, umbrohtude hävitamine.

Taimekaitse seisukohalt on oluline sügisene mullaharimine, kuna kaera- ja kõrsvilja-lehetäid talvituvad munadena taliteraviljadel, mitmeaastastel kõrrelistel heintaimedel ja umbrohtudel. Eriti tähtis on sügavkünd, mille käigus viiakse kahjurid sügavamatesse mullakihtidesse, kus nende arengutingimused on oluliselt halvemad. Ka hävivad kahjurid otseselt mullaharimistööde käigus.

Toominga-lehetäi on rändav liik. Kevadel, pärast munast koorumist, kahjustavad vastsed toominga puhkevaid pungi ja noori lehti, nende vananedes rändavad kõrrelistele kultuuridele. Seetõttu toomingate kasvamine viljapõllu naabruses soodustab lehetäide arvukust. Vältimaks võimalikku odra kollase kääbusviiruse (BYDLV) lehetäidega ülekandmist külvata talinisu hiljem, suvinisu aga varem.

Kasvuaegne keemiline tõrje. Õigustamaks pritsimist, peaks arvukus järjest tõusma või ületama tõenäoliselt tõrjekriteeriumi paari päeva jooksul kontrollimise päevast.

Tõrjekriteerium

lehetäide esinemine 20–30% võrsetel. Soovitav on pritsida ainult üks kord valiva toimega insektitsiidiga, mis säästab lehetäide looduslikke vaenlasi (lepatriinud jt.). Lepatriinude eriti suure arvukuse korral põllul võib kaaluda ka pritsimise ära jätmist, kuna lepatriinud hävitavad lehetäisid väga aktiivselt.

Ripslased (Thripidae)

Eestis kahjustavad mitmed ripslaste liigid. Lisaks otsesele, imemise teel tekitatud kahjule, võivad ripstiivalised olla ka mitmesuguste seen-, viirus- ja bakteritest tingitud taimehaiguste edasikandjaiks. Saagikadu tõrjet nõudva arvukuse juures võib ulatuda 20–25%.

Tunnused

Valmikud on 1-2 mm pikkused, 2 paari ripsmeliste tiibadega ja kollaka, pruuni, musta või roheka kehaga putukad. Vastsed on väliselt valmikutega sarnased, eristada saab neid väiksemate mõõtmete, lühemate tundlate, nõrgemate kehakatete ja tiibade puudumise järgi. Ripstiivaliste lennuvõime ei ole kuigi hea, kuid  võivad nad tuule kaasabil levida väga kaugele. Viimaste kasvujärkude vastsed on enamasti mullas, kus nad ei toitu. Talvituvad valmikute või vastsetena 10-20 cm sügavusel mullas. Aastas esineb tavaliselt vähemalt kaks põlvkonda. Vastsed ja valmikud imevad pähikutest või lehetuppedest taimemahla. Imetud kohad muutuvad valkjaks, pähikud kuivavad, terad on kõlujad või neid ei arenegi, tekib valgepähiksus.

Vältimine ja tõrje

Koristusjäätmete hävitamine ja sügiskünd. Võimalikult varajane külv. Soodustada tuleb kahjurite looduslike vaenlaste – lepatriinude, jooksiklaste, sirealaste ja kiletiivalistest parasitoidide olemasolu, jättes nende jaoks loodusliku taimikuga kaetud põllupeenraid ja põldude sisse loodussaarekesi. Ühekordset pritsimist võib rakendada, kui enne õitsemist on arvukus ületanud tõrjekriteeriumi.

Tõrjekriteerium

ripslaste esinemine 20– 30% võrsetel. Keemiline tõrje on sama, mis lehetäide puhul.Vajalik on väga põhjalik vaatlemine, kuna putukad on väga väikesed ning raskesti märgatavad. Pritsimist ei tohiks enam teha piimküpsuse faasis.

Vilja-nokislutikas (Aelia acuminata)

Vilja-nokislutikas on levinud nii Euroopas, Põhja-Aafrikas kui Põhja-Aasias (v.a. Hiina). Elavad peamiselt kuivadel niitudel ja teraviljapõldudel. Suure arvukuse korral võivad tekitada märkimisväärset kahju. Eestis väga suuri kahjustusi pole seni täheldatud.

Tunnused

Valmik on omanäoliselt triibuline, 8-9 mm pikkune, veidi pikliku kehaga, terava peaga kilplutiklaste sugukonna liik. Keha põhivärv on helepruun, pikisuunas tumedam pruun. Vastsed sarnanevad valmikutega, kuigi neil pole veel tiibu.

Nii vastsed kui valmikud imevad taimemahla, toitudes enamasti mitmesuguste kõrreliste küpsevatest seemnetest, põhjustades kõlujaid teri ja valgepähiksust. Täiskasvanud paarituvad ja munevad kevadel ja suve alguses erinevatele kõrrelistele. Üks põlvkond aastas, uusi täskasvanud võib leida alates augustist Talvituvad tihnikus.

Vältimine ja tõrje

Tõrjemeetmed hõlmavad umbrohtude hävitamist ja õigeaegset teraviljade koristamist. Mullaharimine talvituvate putukate hävitamiseks. Insektitsiididega pritsida valmikute ja vastsete suure arvukuse korral.

Kõrsvilja-maakirp (Phyllotreta vittula)

Kahjustus on massilisem soojal kevadel, päikesepaisteliste ilmadega, kui õhutemperatuur tõuseb 18-20 ºC-ni. Tugeva kahjustuse korral võivad taimed hävida, mis võib põhjustada saagikadu 10-25%.

Tunnused

Mustad metalse läikega mardikad, kummalgi kattetiival kollase pikitriibuga, närivad orasel lehetippudesse pikitriipe, mille tagajärjel lehetipud kolletuvad ja kuivavad. Kevadel õhutemperatuuri tõustes 8 ºC-ni alustavad noormardikad toitumist umbrohtudel, seejärel ka teraviljadel.

Kahjustavad nii noormardikad kui täiskasvanud mardikad kevadel küpsussööma perioodil. Munevad mulla pealmisse kihti. Vastsed puhetunud tagakehaga 4-5 mm pikkused tõugud. Noormardikad talvituvad taimejäänuste ja mullatükkide all.

Vältimine ja tõrje

Rakendada agrotehnikat, mis tagab kevadel taimede kiirema arengu. Kõrrekoorimine ja sügiskünd talvituvate mardikate hävitamiseks.

Tõrjekriteerium

Insektitsiididega pritsida, kui tõusmete faasis 1 m² kohta on 20-25 mardikat või 20-25% lehtedest on kahjustatud.

Viljakukk (Oulema melanopus ja Oulema gallaeciana)

Hariliku ja sinise viljakuke kahjustus on suurem suvinisul, kuid harva kujuneb oluliseks. Kahjustust võib esineda kõigil teraviljadel ning on enamasti koldeline (pole ühtlane üle põllu). Mõningatel aastatel võib olla kahjustus üsna suur ja saagikus võib alaneda 15-25%.

Tunnused

Metalse läikega sinised 4-5mm pikkused mardikad. Hariliku viljakuke valmikud on sinised, punakaskollase eesseljaga. Sinise viljakuke valmikud on üleni sinised. Kollakashalli limakorraga kaetud vastsed (tõugud) on kuni 5mm pikkused. Tõuk nukkub 2-5 cm sügavusel mullas. Talvituvad noormardikana mullas. Mais-juunis muneb emane viljakukk taimede lehtedele kollaka limaga kaetud 3-7 munast koosnevaid kogumeid. Nii vastsed kui valmikud söövad lehtedesse piklik-kandilisi lohukesi nn. aknaid või mulke. Tugeva kahjustuse puhul lehed kolletuvad ja kuivavad.

Vältimine ja tõrje

Õigeaegne kõrrekoorimine ja sügiskünd, mis rikub mardikate talvitumisrežiimi. Keemiline tõrje on sama, mis ripslastel ja lehetäidel ning seda on otstarbekas ühitada teiste kahjurite tõrjega.

Tõrjekriteerium

kui 1m² kohta 10-15 mardikat 0,5-1,0 vastset võrse kohta või 20-25% lehtedest on kahjustatud. Otstarbekas on viljakuke tõrje ühitada lehetäide või ripslase tõrjega, kasutades mõlemat kahjurit tõrjuvat insektitsiidi.

Naksurlased (Elateridae)

Kahjur levib igal aastal, kuid teravilja kasvatamisel rohumaa järel, eriti minimeeritud harimise horral võivad kahjustused olla väga suured.

Tunnused

Süstja kehaga mardikad. Värvuselt hallid, pruunid või mustad, mõned liigid metalse läikega või eredavärvilised. Rindmiku all on hoob, kui nad selili on sattunud, siis hüppavad seda vibutades jalgadele. Vastsed on silinderjad kollakad tõugud nn traatussid. Tõugud arenevad mullas tavaliselt mitu aastat. Nukkuvad ja talvituvad mullas.

Kahjustavad naksurlaste kollakad või pruunikad, kõva kitiinkestaga kaetud tõugud, vigastades esmalt idanevaid seemneid, hiljem noortaimede maa-aluseid osi. Selle tagajärjel tärganud taimed kolletuvad ja tulevad tõmmates kergesti mullast välja.

Vähem vigastatud taimed jäävad kasvus kängu. Tugevamini kahjustuvad liiga sügaval mullas olevad taimed.

Vältimine ja tõrje

Vältida liiga sügavaid külve. Kahjuri elupaigaks on söödid ja jäätmaad, kust toimub ränne külvidele. Seepärast kõrrelisterohke põldheina järel on naksurlase kahjustus suurem.

Kahjuri arvukust vähendavad kõrrekoorimine, õigeaegne sügavkünd, samuti külvikorras vaheltharitavate kultuuride, oa, herne ja lina kasvatamine. Insektitsiidsete puhistega seemnete kaitse on efektiivne ja ökonoomne.

Happeliste muldade lupjamine vähendab oluliselt traatusside arvukust mullas. Mullaharimine traatusside nukkumise perioodil (juulis-augustis), näiteks talinisule eelneval kesal, aitab vähendada kahjuri oluliselt arvukust.

Harilik kõrrevaablane (Cephus pygmaeus)

Harilik kõrrevaablane kahjustab kõige sagedamini talirukist ja talinisu, harvemini suviteravilju. Olulist majanduslikku kahju tekitab kahjur arenguks soodsatel tingimustel.

Tunnused

Valmikud on mustad, läikivad, peal ja rindmikul kollased täpid, jalad mustad, põlved, sääred ja esikäpad kollased. Tiivad hallikad, vikerkaarevärvides helkivad, keha 8-10 mm pikkune.

Mai lõpul – juuni algul ilmuvad valmikud, kes munevad kõrreõõnsusse valge muna. Munast koorunud vastne liigub kõrres ülevalt alla ja närib läbi kõik kõrresõlmed. Vastne on helepruun jalutu ebaröövik, täiskasvanult kuni 10-15 mm pikk. Vahaküpsuse ajaks jõuab juurekaelani.

Maapinnast veidi kõrgemal närib seestpoolt läbi kõrreseina, müürib ekskrementide ja näripuruga kinni ülemise kõrreava ja jääb tüükasse talvituma. Kahjustuse tagajärjel vili lamandub. Talvitub vastsejärgus kõrretüüs.

Vältimine ja tõrje

Talvituvaid ebaröövikuid hävitatakse sügisese kõrrekoorimise ja sügiskünniga.

Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole kõrrevaablase vastu insektitsiide registreeritud.

Rootsi kärbes (Oscinella frit)

Eestis alates 2018. aastast olulist majanduslikku kahju tekitav kahjur. Varasematel aastatel pole kahjustused olnud märkimisväärsed. Kahjuri arvukuse tõusu on soodustanud pehmed talved. Kahjustuse ja saagikao suurus oleneb kollete arvust ja suurusest ehk kahjustatud pinnast. Mõnel põllul on see ulatunud 80-90%-ni. Kahjustus varieerub nii taime liigiti kui liigi piires sorditi.

Tunnused

Valmikud on musta värvi kärbsed. Hästi arenenud kilejate eestiibadega. Tagatiivad on muundunud sumistiteks. Kärbes muneb lehekaenlasse, harva taime ümbrusse maapinnal. Viljakus 20-30 muna. Vastsed on kuni 5 mm pikad, valged, jalutud ning ilma eristuva peata vaglad. Talvitub vastsejärgus taliteraviljadel, nukkub kevadel. Vaglad vigastavad keskmise lehe alust, leht kolletub ja närtsib. Kolletunud lehe alumine osa on märg ja tundub mälutuna, ning tuleb tõmmates kergesti ära. Eestis annab 2, väga harva 3 põlvkonda. Esimene põlvkond kahjustab suvi-, teine talivilju. Rohkem kahjustuvad suvinisu hilised ja talinisu varased külvid. Sügisene põlvkond kahjustab talivilja  eriti siis kui see on külvatud sisseküntud rohumaale.

Vastsed liiguvad sisseküntud rohult taliviljale. Munemine toimub 1-2 lehe moodustumise faasis (kasvufaas 11-12), soodsate tingimuste korral võib muneda juba esimese lehe faasis. Kahjuri hulgalisel esinemisel jäävad põllule suured tühikud. Kahjustatud peavõrsega taimed annavad palju mitteproduktiivseid võrseid, meenutades puhmikut. Kahjustus on enamasti koldeline. Harva esineb rootsi kärbse kahjustust kõrreliste pähikutel. Kõrreliste pähikutes kahjustavad kas esimese põlvkonna hiljem koorunud või teise põlvkonna vaglad. Kahjustuse tagajärjel muutuvad terad kõlujaks, sellise tera sisemusest võib leida vagla, nuku või nukukesta.

Vältimine ja tõrje

Õigeaegne kõrrekoorimine ja sügiskünd, et hävitada varisenud teradest tärganud oras.

Õigeaegne külv ja taimede algarengut kiirendav agrotehnika. Kui talivili külvatakse pärast heintaimi, peab maad kündma varakult ja vähemalt 4 nädalat enne külvamist. Samamoodi peaks ka kahjustatud kõrrepõllu kündma üles varsti peale koristust.

Riskantsed kultuurid peaks olema pideva tähelepanu all ning kui tõusmetest võrsumisfaasi on 10-15% taimi on kahjustatud, tuleb keemiliselt pritsida. Samuti on tõhus ka seemnete töötlemine.

Oraseöölane (Agrotis segetum)

Laialt levinud, kuid olulist majanduslikku kahju teevad harva. Oraseöölane kahjustas 2007.a. Eestis mõningaid odrapõlde nii massiliselt, et saak praktiliselt hävis. Osa tugevama kahjustusega põldudest künti ümber. Oraseöölase vastsed (röövikud) söövad võrsed maapinna lähedalt läbi, mistõttu taimed hävivad. 70-80% taimede kahjustuse puhul saagikus võib jääda nii madalaks, et ei tasu enam koristuskulusid.

Tunnused

Oraseöölase lendlus algab juuni keskpaigast, kestes augusti alguseni. Muneb taimede lehtedele või varrele, harvem mullatükikestele 500-1000 muna, isegi 2000 muna. Täiskasvanud röövik on kuni 50 mm pikk, kahvatuhall, mõnikord roosaka varjundiga.

Kolme esimese kasvujärgu ajal elavad röövikud taimedel ja toituvad peamiselt päeval, hiljem elavad mullas ja kahjustavad nii aia kui põllukultuure. Õhutemperatuuri langedes poevad röövikud sügavale mulda, kuhu jäävad talvituma, nukkuvad kevadel.

Vältimine ja tõrje

Õigeaegne mullaharimine, umbrohutõrje. Õige väetamine taimede algarengu kiirendamiseks. Eestis registreeritud taimekaitsevahenditest pole oraseöölase vastu insektitsiide registreeritud.

Kaera-kiduuss (Heterodera avenae kompleks)

Teraviljadest kahjustab kõige rohkem otra. Kahjuri levik sõltub põhiliselt mulla lõimisest. Rasketel savimuldadel kaera-kiduussi ei esine, kergetel liivmuldadel on aga odrapõldudest üle 30% kaera-kiduussist nakatunud. Kuna nisu kasvatatakse enamasti raskematel muldadel, siis nisul kaera-kiduussi praktiliselt pole. Keskmise ja kerge lõimisega muldadel on odrapõlududel rohkem, kaerapõldudel, aga vähem nakatumisi, kuna kaera sordid on kiduussi-kindlamad. Kuival aastal langeb saak kahjustuskolletes 50-70%.

Tunnused ja levik

Kaera-kiduuss on koondnimetus enam kui kümnest juurenematoodi liigist. Valmikud ja vastsed on väikesed 1,3-1,4 mm pikkused nematoodid. Säilib mullas mooniseemet meenutava väikese tumeda tsüstina, mis sisaldab kuni mitusada muna. Munad võivad säilida eluvõimelisena aastaid. Eestis on lisaks H. avenae´le levinud ka H. filipjevi, milline on tunduvalt agressiivsem ja laieneva levikuga. Osadest munadest kooruvad kevadel 10°C juures vastsed, kes tungivad tsüstist välja ja peremeestaime leidmata hukkuvad peatselt.

Taime leidnud vastsed tungivad juurtesse ja toituvad seal. Tugeva tabandumise korral võivad noored juured kängu jääda või hävida. Taim reageerib uute lisajuurte moodustamisega, mis omakorda nakatuvad uute vastsetega. Juurestik omandab iseloomuliku, tiheda puntra kuju. Põllul on kahjustuskolletes taimed madalamad, enneaegselt kolletunud, sageli valgepähiksuses. Taimedel pähikud on väikesed, terad kõlujad. Kuival suvel on kahjustuskolle paremini eristatav, kuna kahjustatud juurestik ei suuda taime piisavalt vee ja toiduga varustada. Vihmastel suvedel kahjuri tegevus vähem märgatav.

Vältimine ja tõrje

Rakendada külvikorda, kus teravili ei korduks enne 4-5 aastat ja milles oleks kaerakiduussile sobimatud kultuurid nagu liblikõielised, rühvelkultuurid, mais.

Orashein ja tuulekaer kui kaera-kiduussi vaheperemeestaimed hävitada nii põldudelt kui põlluäärtelt. Mais on kasulik vahekultuur provotseerides vastsete väljumist tsüstidest. Toidutaimi mitte leides vastsed hukkuvad maisipõllu mullas.

Kuna H. filipjevi parasiteerib ka kõrsheinte juurtel, ei saa neid enam kiduussi tõrjes soovitada. Vältida kahjuri ülekandmist tervetele pindadele harimisriistadega.

Otstarbekas on kiduussikindlate sortide kasvatamine.

Mulla töötlemine nematotsiididega kahjuri hävitamiseks pole majanduslikult õigustatud nematotsiidide ülikõrge hinna tõttu.  Pealegi on nakkus koldeline, mis raskendab tõrje läbiviimist, muudab tulemused varieeruvaks ja kohati ebaefektiivseks.

Korralik ja õigeaegne mullaharimine ning vajadusel muldade lupjamine, umbrohtude leviku piiramine, õigeaegne külv ning kasulikud putukad aitavad ära hoida või piirata enamiku kahjurputukate kahjustust külvidel. Kahjurite massilisel esinemisel on tavaviljelejatel võimalik kasutada insektitsiide.
 

Autor: Tiiu Annuk, september 2023