Vesi on üks olulisemaid loodusressursse, mis on hädavajalik nii inimestele, loodusele kui ka majandusele. Jõed, järved, allikad, märgalad, põhjavesi ning Läänemeri moodustavad veekeskkonna, mille hea seisund on oluline elurikkuse säilimiseks, joogivee kättesaadavuseks ja inimeste heaoluks.

Veekeskkond pakub elupaiku paljudele taimedele ja loomadele ning aitab reguleerida looduslikke protsesse, näiteks vee puhastumist, toitainete ringlust ja üleujutuste leevendamist. Samal ajal mõjutavad veekogude seisundit inimtegevus, sealhulgas põllumajandus, tööstus, asustus ning kliimamuutused.

Kliimamuutused mõjutavad järjest enam ka veekeskkonda. Sagenenud tugevad vihmasajud, põuaperioodid ja veetaseme kõikumised seavad uusi väljakutseid veevarude majandamisele ning veekogude seisundi hoidmisele.

Puhas magevesi on eluks hädavajalik. Eestis on seda piisavalt tänu klimaatilistele tingimustele ja väikese elanike arvule. Magevett on nii põhjaveekihtides kui ka pinnaveekogudes. Peamiselt saame oma joogivee põhjaveest, mistõttu on oluline, et joogivee kvaliteet vastaks nõuetele.

Eesti üldist veekogude seisundit võib lugeda heaks. Põhjaveekogumitest võetakse proovid iga kuue aasta tagand ning pinnaveekogudest igal aastal. 74% Eesti põhjaveekogumitest on heas keemilises ja 94% kogumitest heas koguselises seisundis.  2020. a seisuga on heas koondseisundis 53% pinnaveekogumitest.

Põllumajanduse mõju veekogudele

Põllumajandusel on veekeskkonnaga tihe seos. Põllumajandustootmine vajab kvaliteetset vett, kuid samal ajal võivad põllumajandustegevused mõjutada veekogude seisundit ja vee kvaliteeti. Intensiivne põllumajanduslik tegevus on üks veekeskkonda mõjutavatest koormusallikatest, mille tulemusena võivad taimetoitained jõuda nii pinna- kui põhjavette. Vihmavesi ja sulavesi kannavad väetistest pärinevaid toitaineid kraavidesse, ojadesse, jõgedesse, järvedesse ning lõpuks ka merre. Veekogudesse võivad sattuda ka taimekaitsevahendite jäägid, mullaosakesed ja orgaaniline aine. Veekogudesse sattuvad põllumajandusest pärit keemilised ained ja muud saasteained mõjutavad veekogude veekvaliteeti ning soodustavad nende eutrofeerumist. 

Eutrofeerumine on toitainete (peamiselt fosfori ja lämmastiku) üleküllusest tingitud veetaimestiku ja fütoplanktoni liigne kasv. Eutroofses veekogus võivad ühed liigid hakata vohama teiste arvelt, mistõttu vaesestuvad kooslused liigiliselt. Lisaks on eutrofeerumise tagajärgedeks ka veekogu hägustumine, sagedasem inivetikate õitseng, valgus ei jõua sügavamatesse veekihtidesse, veekogus tekib hapnikupuudus, tundlikumad liigid võivad hävida/muutub liigiline koosseis ning väheneb veekogu ökoloogiline väärtus. Lisaks tekivad mitmed tervise- ja keskkonnariskid, nt mõned sinivetikad toodavad mürgiseid aineid; vee kasutamine ujumiseks või joogiveeallikana võib muutuda probleemseks, aga halveneb ka veekogude esteetiline väärtus. Sellest kõigest tingituna on meie veekogude hea seisundi huvides vaja piirata inimtekkelist toitainete reostuskoormust. 

Põllumajandusest pärit inimtekkeline toitainete koormus Eesti veekogudele on väga kõrge, moodustades hinnanguliselt 84% lämmastiku ja 79% fosforikoormusest. Kohati ületab nitraatide sisaldus põhjavee kvaliteedi piirväärtusi (seda ka nitraaditundlikkul ala). Põhjavee nitraadisisalduse tõusu põhjuste hulgas nähakse põllumajanduse intensiivistumist – karjade koondumist järjest suurematesse farmidesse ning vedelsõnnikutehnoloogia osakaalu suurenemist. 

Eestis moodustab põllumajanduslik veekasutus koguveevõtust ligikaudu 6%. 

Veevõtt põllumajanduses võib oluliselt suureneda kuivade suvede sagenemisel. Tihedama asustusega aladel võib väikese valgalaga jõgedes kuivaperioodil olulise mõjuga olla ka registreerimata veevõtt aedade kastmiseks.

Veekogude kvaliteedi parandamine

Keskkonnasäästlikud põllumajandustavad aitavad vähendada veereostust ning kaitsta veevarusid.

Põllumaa väärtuse ja viljakuse hoidmiseks on pea 30% Eestist kaetud maaparandussüsteemidega, mille kaudu kogutakse kokku liigne vesi põldudelt ning hoitakse mullas vajalikku niiskust.

Läbi põllumajanduspoliitika on võimalik negatiivseid mõjusid vähendada, pöörates tähelepanu nii haju- kui punktallikatetele ehk maakasutusele, väetamis- ja maaharimispraktikatele, sõnniku- ja silohoidlatele, pestitsiidide kasutamisele, kuivendustöödele. Püsirohumaade rajamise  ja säilitamisega saab ära hoida toitainete ärakannet – reeglina on see väiksem kui haritavalt maalt. Rohumaaribadega saab vähendada ka toitainete triivi. Talvine taimkate aitab kaasa toitainete sidumisele ning vähendab vee-erosiooni. 

Veekogude kvaliteedi parandamisel on osa ka põllumajandustootjate materiaalsete ja immateriaalsetel investeeringutel. Parandades sõnniku- ja silohoidlaid, täppisväetamise tehnoloogiat, sisestuslaotuse seadmeid väheneb toitainete leostumine pinna- ja põhjavette. Samuti aitavad veekogudele avalduva mõju leevendamisse investeeringud vee kokkuhoiuks ja taaskasutuseks katmikaladel jmt.

Toitainekoormuse vähendamisel on üks olulisemaid meetmeid konkreetsem liikumine toitainebilansi arvutamise ja arvestamise (ehk toitainebilansist lähtuvalt lämmastikväetiste sisendi vähendamise) rakendamise suunas. Toitainebilansi arvutamise ja arvestamise kasutuselevõtu eesmärk nii intensiivselt kui ka ekstensiivselt haritavates piirkondades oleks püüda saavutada parem toitainete tasakaal, võttes arvesse piirkondlikke erinevusi.

Veekogude hüdromorfoloogilise seisundi parandamisesse panustavad sekkumised suunavad veekogude kaldaid hoidma looduslähedases seisundis – murukamaras.

Põhja- ja pinnavee kaitseks moodustatakse intensiivse põllumajandus-tootmisega piirkondades nitraaditundlikud alad. Sellistele aladele on veeseaduse  alusel kehtestatud rangemad keskkonnakaitsenõuded.

Maaparandussüsteemide uuendamisega/hooldamisega saavad kaasneda positiivsed mõjud veekeskkonnale eelkõige juhul, kui ühes tegevustega rakendatakse (uusi) keskkonnakaitsemeetmeid ja/või vähendatakse toitainete edasi kandumist. Seejuures leevendavad looduslikud protsessid ajapikku ka varasemate süvendus- ja õgvendustööde mõju. 

Sageli jääb põhjavesi veemajandamise tähelepanu alt välja. Põhjavett oleks vaja ekspertide arvates senisest põhjalikumalt uurida, analüüsida ja seirata. Dakaris toimus 2022 aasta märtsis üheksas maailma veefoorum, kus avalikustati maailma veearengu aruanne World Water Development Report 2022(PDF; eng). Aruanne tutvustab põhjaveeressursside olukorda ja suundumusi, samuti kajastab see põhjavee rolli mitmesugustes ühiskondlikes ja keskkonnaprobleemides – märgaladest toidutootmiseni, kanalisatsioonist kliimamuutusteni.

K.Petrutis, juuli 2026

Jätkusuutlik veemajandus, sh inimtegevuse mõju, mageveevarud ja saaste

• Veeseadus
• Keskkonnaagentuuri Eesti põhjavee ja pinnavee seisundi interaktiivsed kaardid (2022)
• Läänemere seisund, sh põllumajanduse mõju seisundile (2021)
• Kliimaministeeriumi infomaterjal Läänemere seisundi kohta (2023), inglise keeles 1 ja inglise keeles 2
• Eesti nitraaditundlike alade kaart Keskkonnaportaalis
• Keskkonnaministeeriumi määrus “Eesti Nitraaditundliku ala määramine ja põllumaajndusliku tegevuse piirangud (2023)”
• Kliimaministeeriumi infomaterjal “Põllumajandus ja veekaitse (2023)”
• Maaparandajate ees seisvad väljakutsed kliimamuutustega kohastumisel ja põllumajanduse vajaduste täitmisel. T. Timmusk (2019) 
• SEI Tallinn T. Pedusaar artikkel kestlikust veemajandusest (2022)
• Euroopa veeressursside ja -majandamise alalane partnerlus Water4All, sh perioodi 2022-2025 teadustegevust suunav dokument SRIA (2023)